Rongiga Jõgevale (Oli üpriski naljakas kojusõit. Tsiteerin valterit: "Mul on helendav särk. Kuidas mul saab nii lahe särk olla, lahedad asjad ei ole ju minu jaoks!?") ja Jõgeval autoga koju. Koju jõudnud ja kahmanud paar ampsu leiba, heliseb telefon. Kui mind lõpuks telefonitoru ligi lastakse kuulen oma õelt päris veidrat uudist. Nimelt oli ta käinud arsti juures (ei teagi mille pärast, juhilubade pikendamise pärast vist). Igal juhul oli ta perearstile rääkinud ka minu probleemist (nimelt raksuvatest liigestest). Arstitädi oli olnud suhteliselt pahane, et mina ise polnud talle seda rääkinud. Aga kust ma võtan selle aja? Täna just rongis ütlesin Tiinale, et kavatsen vaheajal arsti külastada. Igal juhul mu õde teatas mulle, et arstitädi oli öelnud, et kui nii edasi läheb, siis paarikümne aasta pärast olen proteesidega. Inimesed pidavat sellise probleemiga tavaliselt liiga hilja arsti poole pöörduma. Arst ei pidanud siiski vajalikuks mind isiklikult kohale kutsuda, kuid ta ütles, et ma peaksin hakkama sööma rohtu, mille nimi on Artrostop +. Eks homme seda siis poodi ostma. Lisaks pean tegema iga päev natukene voodis selili jalratast. Paari kuu (just nimelt: Paari kuu!?!?! tundub nagu igavik. Kas mul peab iga päev olema meeles teha sellist asja?) möödudes pidi asi paranema. (Paranema!?! Üle ei lähe ju siis nii kiiresti...) Igal juhul kui mul ei ole liigesed ülearu kaua ragisenud, siis on mul lootust, et kui see üle läheb, siis enam tagasi ei tula. On aga ka tõenöosus, et jalaragin tuleb tagasi.
Kes oleks arvanud, et mu tervis nii sitt on? ;)
Millegi pärast ajab see mind rohkem naerma kui nutma. Tõsine asi küll, aga... Ma ei tea... Naer on vist mu loomuses. Ei ole midagi väga hullu... :)
2 kommentaari:
küll ma sul silma peal hoian, et jalgratta sõitu teeksid... oh, Kerttu, Kerttu... saa ikka terveks :(
onju? ;)
Ma olen juba tükk aega elanud, mis mul nüüd enam... Ikka samamoodi edasi;)
Ja õnneks on see täiesti ravitav... :)
Muidugi saan terveks.
Postita kommentaar