Läksin oma hambaharja võtma, kui leidsin põrandal lebava Postimehe nädalalõpulisa Arvamus kultuuri. Harjumuspäraselt lappan selle ikka läbi, kuna see leht ikka sisaldab aeg-ajalt ka väärt lugemist. Juhtusin siis lugema sellist plaadiarvustust:
Pink Floyd - The Piper At The Gates Of Dawn (EMI) (5/5)
Barrettiga album
Nelikümmend aastat ilmumisest. Sel puhul ka eraldi stereoheliga teine ketas. Üldiselt: on ka selliseid Pink Floydi austajaid, kelle jaoks see, Pink Floydi esimene ja koos Syd Barrettiga ühtlasi viimane album, on ainus tõeline Pink Floyd. Sest pärast seda, kui Barrett liiga hulluks läks, läks bänd Barretti-fännide jaoks jällegi liiga normaalseks. Vähe sellest, ülespuhutuks ja toretsevaks. Üks on kindel: superalbum see on. Kas siis on super ka "Ummagumma", "Meddle", "Dark Side Of The Moon", "Wish You Were Here", ei puutu praegu asja.
Kindel kaks: popsürrealismi üks lähtepunkte on see ka. Ei ole need Animal Collective'i huilged, kriisked, valjenemised ja palast kõrvale mängimised ka midagi uut. Iga kord, kui me tundume endale liiga asjalik, targupea, eluperemees ja muidu nõme, kuulame igaüks omaette lugu "Pow R. Toc. H". Oleme kokku leppinud. Võtab krambid maha.
Valner Valme
See käiks justkui minu kohta. Kuigi ma hindan kõrgelt ka Pink Floydi hilisemaid tegemisi, tundub mulle ka just see album tõelise PF-na. Ta nii hästi seletab ära miks. Ja hea, et on ka teisi. Kuigi jah. PF diskograafia on üldiselt väga hea, kuid see plaat tõuseb kõige rohkem esile ja erineb teistest intensiivsemalt üldisest massist.
Barrett oli hull geenius.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar