Ei ole midagi parata, alati ei saa varjata seda last enda sees, seda osa, mis ei ole veel täiskasvanuks saanud. Ja koosneks see osa siis ainult sellest osast, mis tagab lapseliku rõõmu, uudishimu ja imedesse uskumise, vaid see on osa, mis on lihtsalt ajast maha jäänud.
(Ma ju üritan meelest pidada õpetaja Ambre punaselt kirjutatud sõnu: "Püüa end selgemalt väljendada!" Aga see ei taha üldse õnnestuda)

Ma olen lootusetu juhtum. Ma elan rohkem oma unistustes kui tegelikus elus.
Ma elan oma väikeses läbipaistvas mullis. Ma näen teisi inimesi sellest väljas tegutsemas, aga nad tunduvad kõik justkui mänguinimesed... nukud. Te olete kõik nukud. Te olete nukud!

See ei ole solvanguna mõeldud, ma lihtsalt kaotan reaalmaailmaga sidet.
Ma ei kannata inimesi, kes vihkavad, inimesi, kes tülitsevad, inimesi, kes õelutsevad, inimesi, kes mõtlevad ainult rahale, inimesi... Ma ei kannata paljusid asju, mida maailm sisaldab. Mul on lihtsam neid vältida, tõmbudes enda mulli, kui välja kannatada. Minu mullist paistab kõik õrna kollaka varjundiga. Ärge imestage, kui ma ütlen teile, et maailmas on kõik hästi, sest minu väikeses maailmas ongi nii.
Kõik paistab ilus. Ja siis olen ma optimist, parandamatu optimist.

Uni ja unetus. Rõõm ja rõõmutus.
Pole ei liha ega kala.

Hakkan nüüd lasteraamatut lugema.