Krabat

Lasteraamatutel on oma võlu. Nad on vahetumad. Nad on sisutihedamad. Ja samas on neis olemas kogu maailma tunded.

Ma olen praeguseks lugenud läbi vaid pool raamatust, kuid see mõjub mulle.
Ma ei ole inimene, kes oskaks öelda, et see on ühel või teisel kirjanduslikul põhjusel parem kui mõni teine raamat, aga ma oskan öelda, et midagi selle raamatu juures resoneerib minu sügavamates soppides peituvate tunnetega.


Hoopis teisel teemal ja teiste tunnete maalt
Vaheajal lugesin raamatut/vaatasin telekat. ETV2 näitas suuremas koguses tantsupidusid ja nagu ikka, siis meie peres sellel ajal muud ei vaadata. Näitas ka 1999. aasta tantsupidu. Arvatavasti olin ma seda korra varem juba näinud... siis kui see toimus, sest mu isa osales ka seal ja siis 9-aastasena ma arvatavasti istusin teleka ees lootuses oma kallist issit näha. Ja nüüd, 10 aastat hiljem, kaasnes selle tantsupeoga suur mälestustetulv. Hiiglama mõnus tunne oli neid tantse näha. Peaaegu igas tantsus oli midagi tuttavat. Mulle tulid meelde need mõned korrad, kui issi võttis mind rahvatantsu trenni kaasa. Ja ma istusin seal ja vaatasin, natuke igav oli küll ühe väikse lapse jaoks, aga meeldis siiski. Pealegi, kes veel sai lubada endale sellist luksust, et olla kell 9 õhtul oma enese koolimajas. Kui televiisoris näidati meeste tantsu, siis ma tundsin ära need puidust kepid, mis seal igal mehel kaasas olid. Terve kümnend tagasi mängisin ma nendega oma kunagise kodu koridoris. Asetasin neid risti (just nagu tantsivad onudki) ja keksisin suvaliselt ühest osast teise. Neid keppe nähes turgatas mulle pähe, et kas ei olnud meil siis ka mingi kepp, millel oli nahas piitsa moodi asjandus küljes. Ja mõne aja pärast kasutati selliseid asju seal tantsus.

Hea tunne on meenutada. Mitte just need konkreetsed mälestused ja konkreetsed sõnad, vaid see tunne, mis nendega kaasas käib. See tunne, mille tekitasid tuttavad tantsusammud ja lapsepõlve mänguasjad.

Ma olin täna paikne inimene, homme lähen õue. Lähen hingan sõõmukese värsket õhku (nii värsket, kui see linnas võimalik on).


Mind on ikka väga lihtne rööpast välja viia. Mul on tunne, et viimased paar päeva olen ma olnud maailmast halvemal arvamusel kui peaksin ainult kahe asja tõttu:
1) Ühel päeval tuli mulle vastu kamp teismelisi tüdrukuid (vanuses umbes 12-14) ja paar poissi ka nende seas. Kõndisid keset linna ja üks tüdruk röögib (tegelikult küll räägib väga valju häälega, aga peaaegu sama teeb välja) selliseid sõnu, et mul tuli ahastus peale. See, kuidas saavad sellised kõige labasemad sõnad nii lihtsalt suust välja pääseda, jääb minu jaoks müsteeriumiks. (Mitte et ma ise oleksin siinkohal erand. Ka minu kõnepruuk on tunduvalt labasem, kui see tohiks olla. Kuid siiski, selliseid sõnu on mul raske sunni pealegi välja öelda.)
2) Televiisori vaatamine mõjub mulle üldiselt halvasti. Eriti, kui keegi vaatab saateid nagu Krimi või Võsareporter või isegi tavaline Reporter. Või siis, tule taevas appi, Anu Saagimiga reklaam, kus ta soovib inimestele kõike muud kui rahulikke jõule. No tõesti! Vot selline asi ajab mul südame pahaks ja kopsu üle maksa (mis ilmselgelt seal juba ka on).

Näete nüüd, ma olen väga kergesti manipuleeritav. Kui vaid õigeid nõkse kasutada, saab mu mõne minutiga ümber sõrme keerata. Selline ma olen.

Aga nüüd uuesti Krabati lainele, see postitus tuligi niigi pikem kui ta oleks pidanud olema.