Mida teha, kui inimene iseendale närvidele käib? Mida peab tegema, kui ei kannata välja enam neid mõtteid, mida ma iseendale ette söödan? Tõsiselt on endast kopp ees. Mul oleks vaheldust vaja. Elada hetkeks kellegi teisena või midagi. Aga see on ju võimatu. Ma ei saa iseendast eemalduda, ennast maha jätta ja samas ise edasi minna.
Aga mul on vaja puhkust iseenesest. Lähen õue ja loodan, et tuul puhub mõtted vähemalt veidikeseks eemale.
Asi ei ole tegelikult nii hull, aga mul on kombeks anda väikestele asjadele suur tähtsus ja suurtele väike.
Selle lauluga tuleb meelde, kui ma ükskord Nõos jalutamas käisin ja just selle laulu ajal juhtusin ma nägema mitut kassi. Ja kõik need näuguvad hääled selles laulus...
Sama hea nagu see, kui ma käisin suvel põllul rohimas ja mu mp3 mängis kõrva sisse PInk Floydi laulu Sheep. Ja siis ma ei suutnud muudmoodi, kui vaatasin ringi, et ega kuskil ühtegi lammast pole, kuna laul sisaldab ka määgimist. Ja paratamatult nägin ainult hobuseid. See situatsioon oli tegelikult päris naljakas.
Ikkagi. Ma tüütan ennast jätkuvalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar