Ja ikka veel paneb see mind nägu taeva poole pöörama ja mõnulema tundes, mida tekitavad näole õrnalt langevad lumehelbed.
Natuke kurb on olla ja palju hea on olla. Natuke segadust ja palju rohkem selgust, kui ootaksin. Natuke soovi seista ühe koha peal ja lasta ajal endast mööda voolata, kuid palju ootust. Soov, et see lumi ükskord sulaks ja esimene vihm uhuks kogu talve raskuse minema, samas soov lund nautida veel ja veel ja veel...
Ma tahan kõike ja mitte midagi.
Palun.
3 kommentaari:
Ma tunnen täpselt samamoodi. Et võiks jätkuda ja jätkuda see lumi, aga samas ootan juba kevadet.
Ma ei oska enam su blogi lugeda.. Ma lihtsalt ei saa kahemõttelisuse sensorit välja lülitada ja näen iga lamba nahas hunti.. Hmh..
Ma loodan, et sa saad aru mida ma mõtlen ja annad mulle andeks:P
Ma võin selle andeks anda, aga kui ma hakkasin seda postitust lugedes mõelda nii, nagu sina seda võisid teha, siis tundus see palju kunstilisema väljundina, kui see reaalne tükk elust tegelikult on :D
Postita kommentaar