Jah, ma tõesti olen iseseisvalt nii varakult ärkvel

Jah, ma ei maganud öö jooksul nii palju kui soovisin.
Ma juba tunnen ette, kuidas täna veab kõik viltu.
Jassu kraapis mu ukse juba ammu lahti ja emps ei jõudnud seda enne kinni panna, kui Riki minu juurde pääases ja mu jalgadele heitis. Mul oli palav magada ja Riki oli veel iseenesest ka üks kuumaallikas. Tõusin siis üles. Tervislik seisund on eilsest vaid halvemaks läinud. Tähendab, hetkel palavikku küll pole, aga enesetunne on kehvem, kui eile õhtul palaviku ja mittepalaviku vahel kõikudes. Peaksin hakkama nüüd anatoomiat tuupima. Eks näis, kuidas sellega läheb... kahtlustan, et mitte just kõige paremini. Millalgi keskpäeva paiku ma arvaks või varem tulevad lapsed ka siia ja mis minu õppimisest siis saab? Mul on praegu kõigest hing täis, sest kõik asjad, mis ei peaks samal ajal juhtuma, juhtuvad samal ajal. Loomulikult ma ei õpi praegu sellest halvast kogemusest. See on juba ette teada. Iga lause, mis mulle öeldakse ajab mind nii närvi, et ma parem vaikin. Ma lihtsalt hädaldan siin praegu. Üritan end välja elada. Ma loodan, et rohkem midagi tänaseks ei kuhju, muidu ma loobun ja lülitan end maailmast välja, et esmajärjekorras terveks saada. Siis tulgu, mis tuleb.
Loll haigus, mis paneb küünarnukid valutama.

Edit: Veidi rohkem kui tund aega hiljem ja hommiku kohta juba normaalsel ajal on asi veidi parem. Hommikukohv tegi kurgu paremaks ja üldse on parem olla. Selle postituse jätan alles, et selle üle hiljem naerda. ;)