Kui tõesti ei ole viitsimist...

Homme on selle semestri esimene erialane eksam. Sedagi mingil määral ainult erialane. Filosoofia eksam on möödas ja tulemus oli parem kui ma väärt.

Täna leidsin spordikotti tühjendades oma kaheteistkümnenda klassi päeviku. Sealt siis veel mõned tsitaadid.

"A feeling is much stronger than a thought." (mul pole õrna aimugi, kust see pärit on)

"Ei saa mitte vaiki olla." (M. Härma ja A. Haava)
"Meie klassi hümn." (Juhan)

"Sieg heil!" (natsid)
"ehk eesti keeles "Hip hip hurraa!" (Kuldar)

"Vahepeal ollakse väga kõrgel tasemel lollid." (õp Viirsalu)

"Mul on siiamaani telefonis sõnum: "Vabariigi valitsus palub, ärge alluge provokatsioonile..."" (õp Lepa)
"Nüüd on lätlastel ka sellised." (Mihkel) {pärast seda, kui lätlased loopisid parlamendihoone aknad sisse ja mässasid Riias. Arvatavasti oli situatsioon naljakam kui tsitaat.}

"Märg, kole ja roheline nagu konn - see ongi Eesti" (õp Lepa)

"Ma tean, et ma peaksin seda teadma..." (Priit)
"Mingi filosoof oled või?" (õp Juurik)

Ühe päeva peale on päevikus kirjutatud: "kokkulahku kirjutamise vead kirjandist"

Päeviku vahelt kukkus välja "Benjamin Buttoni uskumatu elu" pilet.

Oli head ajad. Aga nüüd on veelgi paremad. :) Jumal tänatud, et ma olen igaveseks päästetud programmeerimise tundidest! :D Esimene asi, mis päevikut sirvides pähe kargas.

Lähen nüüd välja... grill ja puha. Hiljem Tartusse. Ja peaks veel meditsiiniajalukku süvenema. Eks näis, mis tegelikkus toob.