Nii hea, et mine või lõhki.

Tõsi ka, mul on praegu nii hea olla.

Mõned päevad, kui silmad näevad palju head ja ilusat.
Piibelehtede lõhn on meeliülendav.

Konspekti sain täna lõpuks läbi loetud. Just paar minutit tagasi lõpetasin.
Bussiga oli hea sõita. Sebe oli täna ju odav ja pilet maksis peaaegu sama vähe kui rongiga.

Silla pealt nägin kahte luike. Nad on nii uhked. Peaaegu et kuninglikud.

Koduhoovi jõudes nägin akna peal Jassut välja vaatamas. Eks temagi ootas kedagi koju. Kutsad tudusid. Ja kui nad mind kuulsid tulemas, olid nad õnnelikud nagu alati, kui keegi koju jõuab.

Jänkud tahtsid süüa saada. Andsin neile rohtu. Tagasi tulles leidsin valgest sirelist ühe õnneõie.
Selle ajaga suutis Riki jalga lasta. Mõtlesin, et lähen kutsun ta koju, aga ei näinud teda kuskil. Need samad kaks luike, kes enne silla juures ujusid, lendasid madalalt üle mu pea.

Jassule tõin krõbinaid.
Jussi hakkas tühja söögikausiga kolistama, et märku anda, et ta on ka näljane. Tegin siis kutsadele kah süüa. Mingi lihaplögin külmkapist, leib, sai, piim, vesi, suitsukala nahk, eilsed spagetid ja bolognese kaste... mmm... maitsev.
Kissale viisin kah lakatrepile kausikesega süüa.

Selle aja peale oli Riki tagasi jõudnud.

Koju kõndides jooksis minu juurde üks haukuv pitsu. Veidi pelgasin ja ütlesin talle, et ta koju läheks (automaatne reaktsioon, kui mõni koer minu poole tuleb... ei tea, kui mõttekas see iseenesest on :D). Trepil istuv noormees hõikas mulle selle peale, et ega ta ei hammusta. Aga kust ma pidin teadma. Ütlesin talle ka seda. Seepeale ütles ta mulle, et see koer ei saagi hammustada, sest tal on alumine lõug lühem kui ülemine. Kummaline situatsioon. Lubasin järgmisel korral arvestada sellega. ;)

Täna tegin kaks lubadust. Ühe iseendale ja teise õega kahepeale. Lubadus iseendale oli, et juhul, kui mul on kunagi enda maja, teen ma sinna piibelehepeenra. Väikse või suure, vahet ei ole. Täna kodu poole kõndides mõtlesin ka sellele, kui ilusad on lilled... piibelehed, lumikellukesed, märtsikellukesed, sinililled, nartsissid, kullerkupud, tulbid, gladioolid, moonid, rukkililled jne. Nii palju ilu lihtsates asjades.
Aga tulles tagasi lillemaa-radadelt, teine lubadus oli, et teeme õega sügisel porgandipirukat. Sellist head, mida vanaema ikka aeg-ajalt tegi, kui ta saunanädalavahetustel küpsetas.

Lapsed ja loomad ja lilled ja liblikad. Kas see ei kõla mitte naiivselt? Aga nii on. Mul on vedanud. Tänasel päeval oli kõik ilus ja tore ja hea. Kuidas mulle küll meeldivad need päevad, millal ma olen lihtsalt rahulik, rahul ja õnnelik. Õnneks neid päevi ei ole nii vähe.

Tsiteerin Neil Young'i:
"The same thing that makes you live can kill you in the end."
Esimest korda üldse oli mul täna tunne, et kuulaks tema muusikat veidi. See ei olnud ainus ilus asi, mille ma histoloogia konspekti kõrvalt kirja panin.

Minge õue ja nautige kevad-suve lõhnu. Rohi, sirelid, piibelehed... Leidke üles ilusad asjad.

Mõnikord mõjub üksi olemine just nii hästi nagu te mu praegusest postitusest välja võite lugeda. Üksi olemine selles mõttes, et mul on hea, et kutsad ja kiisu on minuga, aga puuduvad inimesed, kellel on kombeks alati midagi arvata, kõike tähele panna või lihtsalt. Ei, ma ei ole inimestevastane, aga saage aru, kui selliseid hetki, kui ma õhtuti üksi kuskil olen, juhtub maksimaalselt kord kolme kuu jooksul, ei jookse need mööda külgi maha. Ma sureksin ilma teieta, aga täna ei ole mul teid vaja.