The Veils - Scarecrow

Oh such grace, oh such beauty. So precious, suspicious, and charming, and vicious... (tegelikult mõtlesin päeval siia panna hoopis ühte teist videot, nagu taibukamad teist aru võisid saada)

Olin juba peaaegu unustanud, mida tähendab see, kui lugeda ühes päevas mitu tundi raamatut ja seejärel kahelda, kas see ongi reaalsus või mitte.
Mul on kombeks mõelda mingitel konkreetsetel ajahetkedel (ühel nädalal, ühel päeval, ühel kuul) mingitele konkreetsetele asjadele pidevalt. Midagi, mis mu mõtteid veidi hõivab või alateadlikult suunab. Sellesse aastasse võin kirjutada juba kolm sellist asja. Või noh, oleneb, kui laialt asju vaadata...

Igatahes, olen avastanud, et ma ei peagi ennast teadma, põnev on õppida ennast samamoodi kui teisi inimesi tundma. Saada teada mingi peaaegu tähtsusetu fakt, mis muudab kõike või suuri asju, mis ei muuda midagi. Kas millalgi saab end üldse teada, kui me oleme alati muutumas? Ma ei tunne isegi puudust sellest, et ma endast praegu väga aru ei saa. Vahet pole, mis tuleb homme, kui täna päike paistab, naeratus on näol (või kui mitte näol, siis hinges) ja oeh... Mis ma ikka ütlen. Hea on vahelduseks ka suuta elada tänases, rohkem, kui see varem minu jaoks võimalik oli. Tähendab, ma arvan, et olen õppinud ka täitsa märgatavas koguses egoismi ja üritan kõike seada nii, kuidas mulle endale kõige rohkem meeldib. Tulen ja olen ja lähen.

Ma ei tohiks keset ööd blogisse kirjutada... samuti ei tohiks ma seda teha õhtul või hommikul. Päev oleks ka halb variant... Alati toon vabanduseks oma idiootsetele postitustele selle, et need on konkreetsel ööpäeva osal kirjutatud... aga nojah, ju siis on need kõik veidi kipakad (ei tea, mis mul viimasel ajal selle sõnaga on :D).

Head und.