Tüütus ruudus

Ma tüütan end. Ja kohutavalt. Vähemalt hetkel. Miks ma ei õpi?

Aga täna oli see õnnis päev, kui ma sain uuesti verd anda. Viimasest korrast on möödas umbes täpselt 5 päeva vähem kui aasta. Nagu eelmine kord, pidin ka seekord vaeva nägema, et see üldse võimalikuks osutuks. Ma saan ju aru küll, et kui hemoglobiinitase on täpselt piiri peal ja suurusega ma ka just ei hiilga, et nad tõrguvad, aga ma ju nii nii väga tahan ja pealegi, piirangud on seatud mingil eesmärgil ja ma olin nendest piirangutest üle napilt, kuid kindlalt... ;)
Tunnen end nagu vanainimene, kui mõtlen sellele, et eelmise ja üle-eelmise korra vahele jäi 2!? aastat ja nüüd veel aasta, mis tähendab, et ma olen 3 aastat vanem kui 18 :D

Huvitav, kuidas ma neljapäevaks mikrobioloogia selgeks saan... stafülokokid, streptokokid, enterobakterid, vibriod, helicobakterid, bacillused + kuseteede- ja seedeinfektsioonid. Armas, lihtsalt armas.

Uni tuli peale...

Teate, mõnel hetkel on nii veider tunne... aga ma oskan seda ignoreerida. Sest ma ei tea, mis see on ja ma ei oska seda ka välja uurida kuidagi. Minu igapäevaelu juures ei ole sellel tundel mingit alust, tõesti, mitte mingisugust. Ma ei tunne, et see kuuluks kuhugi, mõnda kategooriasse... see muudab mind lihtsalt veidi kõhklevamaks. Aga ma tean, et mul on õigus, et mina jään peale ja et see tunne (mis iganes see ka poleks) ei saa jõudu areneda.
Unustage see, ma ei tea, mis see on.

Ilusaid unenägusid!

PS! Maria, su koodnimetused(-laused) (you know what I mean... or not) on ikka meganaljakad. ;)