Mina ise

Viimastel öödel olen saanud vist paremini magada, kui viimase kuu aja jooksul... Pinnapealne, närviline, keerulise uinumisega, kerge ärkamisega uni on muutunud sügavaks magusaks pehmeks mõnusaks uneks, mis võiks tegelikult kesta päevi. 

Enesetunne on ka hoopis teistmoodi, kui viimasel ajal on olnud... tunnen end rohkem iseendana. Tugevamana, rahulikumana, õnnelikumana. Ei tea isegi täpselt, millest see muutus tuli... see tuli isegi mingi poole päeva jagu enne patfüssi tööd, nii et see ei saa olla ka sellega seoses, enne nii massiivseid töid peaksin ma just vastupidiseks muutuma selle semestri kogemuste põhjal. Igatahes... see on ülimeeldiv tunne.. tunda endas iseennast jälle ära. Kohutavalt raske on oma olekuga iseendale närvidele käia. 

Kummaline... hetkel olen enda jaoks inimene, keda kõige rohkem vajan. Ja kõik need tunded, mis on minu sees... need on üks segapudru ja moodustavad kokku ühe pundi, kus erinevaid tundeid on raske eristada. Aga kõik on rahulik ja ilus. 

Kummaline, et kuigi see semester on tõestanud vastupidist (olen toetunud nii mitmetele inimestele... kõik oma paha nende peal välja elanud ja nii palju head vastu saanud), siis praegu ma tunnen, et ma olen tugev ja enesekindel ja et ma saan ise oma asjadega hakkama... Ja see on see hetk, kui tunned, et sa oled oma elus õige koha peal. Ükskõik, mida sa varem tegid ja kuidas sa sinna jõudsid... aga jällegi saad kinnitust, et oled õigel teel... 

Mõned päevad, kui ma olen lihtsalt nii õnnelik, et kõik on nii nagu on ja mitte teisiti.

Redemption Song - Johnny Cash and Joe Strummer