Katkend "Väikesest printsist"
Antoine de Saint-Exupery
"Minu elu on üksluine," ütles rebane, "Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad
jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks
nagu igavavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks me elu otsekui
päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised
sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jalaastumine kutsub mind oma urust välja
otsekui muusika. Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö. Viljast
pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed.
Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. ja ma
armastaksin tuule sahinat viljas..."
Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi.
"Palun taltsuta mind," ütles ta siis.
"Kangesti tahaksin," vastas väike prints,"ent mul pole kuigi palju aega.Mul on vaja
endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida."
"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane."Inimestel pole enam
aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste
käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru.
Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"
"Mis tuleb selleks teha?" küsis väike prints.
"Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale,
vaat nii, rohu peale.Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi.
Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."
järgmisel päeval tuli väike prints uuesti.
"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane."Kui tuled näiteks
pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma.
Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun ma juba
rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled
ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni
pidada traditsioonidest."
Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles
rebane:
"Ah, küll ma nüüd nutan!"
"See on su oma süü," lausus väike prints. "Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise
tahtsid, et ma su taltsutaksin ..."
"Aga muidugi," ütles rebane.
"Kuid sa hakkad ju nutma!" sõnas väike prints.
"Kindlasti," vastas rebane.
"Siis pole sul sellest mingit kasu."
"Kasu on selles," lausus rebane, "et ma armastan nüüd vilja värvi."
6 kommentaari:
"Keel on arusaamatuste allikaks."
"Kasu on selles, et ma armastan nüüd vilja värvi" *cry*
Inimesed ei postita asju oma blogisse sellepärast, et üks või teine lause kõlab hästi. Või üks või teine mõte kõlab ilusti. See võib kaasneda, aga ei pruugi. Inimesed kirjutavad oma blogisse, kui neil on midagi südamel. Huvitav. Mis veel huvitavam, sa kasutad kellegi teise sõnu.
Kui aus olla, siis mina küll postitan oma blogisse asju selle pärast, et üks või teine lause kõlab hästi...Aga kas su märkus oli mõeldud minule või Kerttule?
Igal juhul Väike Prints on lihtsalt uskumatu raamat.
Maarja, ma usun, et see Liisi värk on minule suunatud. Ja ka mina panen oma blogisse asju, mis kõlavad hästi. Ja ka teiste sõnu kasutan ma rohkem kui tihti. Aga Liisil on viimasel ajal kalduvuseks mind läbi näha ja rääkida mulle asju, mis mind närvi ajavad, sest tal on täiesti õigus. Kohe nii kohutavalt õigus. Ja võta siis kinni, kuidas ta kõike seda teab.
ehk siis sul oli mingi asi südamel, kui sa seda postitasid?
No midagi vast ikka oli. Viimasel ajal pole eriti saanudki niisama olla. ;)
Aga ma arvan, et sain selle postitusega kõik oma südamelt ära. Nüüd te teate pealegi, et ma olen rebane. Kuigi teil pole seda vajagi teada saada, kuna teie olete mind juba taltsutanud;)
Postita kommentaar