Eile hakkasin ma kirjutama ühte pikka postitust mälestuste teemal iseenda jaoks. Aga see jäi pooleli ja usun, et jääb selliseks veel õige pikaks ajaks.
Siiski. Täna tuli mulle Gerda blogi lugedes mõnus tunne jälle peale. See juhtis mind jälle Vennaskonna laulu juurde "Lähen ja naeran".
Kui ma olin väike, siis ükskord venna toas istudes torkas venna mulle selle laulu sõnad pihku. Ta mängis kitarri ja me laulsime koos, mõlemad oma mitte-viisipidaja-häälega. Me lindistasime selle ühele kassetile, mis vedeleb kuskil minu sahtlis loodetavasti. Sest ma tahaks selle ükskord sealt välja kaevata.
Nüüd enam mind lapsed ja lilled ja rohi
ja kassid ei ajagi naerma
Nüüd enam ma'i küsi kas tohib või' tohi
Ma nüüd lähen kaugele kaema
Ma lähen ja naeran nüüd keda ma tahan
Ei enam te keeldudest hooli
Naeran välja te kübarad mantlid ja raha
Ja enam ei lähegi kooli
Ma lähen ja naeran nüüd enam ja enam
Ja ma hakkan ennastki naerma
Ma usun et naerda on nutmisest kenam
Ja seda ma lähengi kaema
Mu endasseusk muutub uuestisünniks
Näeb Maailm nii naljakas välja
Et kes seal ka elaks või sureks või sünniks
Ma lähen ja naeran nad välja
Head mälestused ja hea laul!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar