Mõnikord peab optimist ka olema

Täna on olnud hea päev.
Magada sai lausa üheksani. Kümneks biokeemia loengusse, mida andis üks tore lektor, keda on tore kuulata. Tõesti, tore loeng oli. Seejärel kaks tundi pausi, mille jooksul ei viitsinud koju astuda. Ehk siis kulutasin raha biomeedikumi kohvikus. Lõpetasin "Väikese printsi" lugemise ja nautisin aknast (üks suur sein on tervenisti aken) välja vaadates Nick Drake'i mahedaid laule. Ma olin tõesti õnnelik.
Seejärel nägin Kairit, kes kahjuks lahkub meie ägedalt kursuselt, et liituda TTÜ üliõpilasperega. Läksime koos siis teiste rühmakaaslaste lauda. Istusin, vaatasin, passisin tühja, kuulasin ja naersin. Biokeemia praktikumis sai vanu aegu meelde tuletada ja tegeleda orgaaniliste ainete nimetamisega ja kujutamisega. Natuke uut oli ka.
Ja koju tulles ei olekski saanud mu tuju parem olla. Või tähendab, ma mõtlesin, et üks asi oleks, mis saaks paremini olla, aga see ei pea olema paremini, kuna kõik ülejäänud asjad on nii hästi, et kui see oleks ka täiesti +, siis ma kujutasin ette, kuidas ma läheks õnnest lõhki, kuna võimatu oleks seda kõike välja lasta endast rahulikult, või siis äärmisel juhul tõuseksin lendu.
Biokeemia tundub päris keeruline, aga orgaanika on äge :P Ma olen praegu optimist.
Mõni minut tagasi võtsin kätte lehe, mille praktikumi juhendaja meile jagas, et proovida veel ainete nimetamist. Võtsin. Umbes kahe ainega kümnest sain hakkama. Ülejäänud on üle minu võimete. Huvitav, et kodus saame me raskemad asjad, kui tunnis. See, et ma feilisin ajendaski mind lõpuks on head tuju siia kirja panema. ;)
Aga hiljem võtan selle lehe uuesti kätte ja kuna vastused on lehe teisel poolel antud, siis ma üritan vastuste järgi aru saada, kuidas selliseid asju nimetada. :D