kolmapäev, 14. aprill 2010

:)

Kõige lihtsamini suudavad mind vaimustada inimesed, kellele väga väga meeldib see, millega nad tegelevad.
Vastsündinu füsioloogia valikaines käies nägin ma, kuidas õppejõud olid lausa lummatud oma erialast. Kõigest, mis sellesse puutus. Ja nad tahtsid jagada kõike seda. Püüdsin mõned vaimustuselained kinni ja mõtlesin, et kes teab, äkki minust saabki ühel päeval väikeseid imikuid raviv arst.
Täna haiglas empsi juures olles tuli empsi ja tema palatikaaslaste operatsioonidel assistendiks olnud arst nendega vestlema. Ta rääkis neile nende operatsioonidest ja südamest ja kirjeldas mõningaid asju. Ta vastas kõigile nende küsimustele ja kui ta nägi, et ta vestleb huvitatud kuulajatega, rääkis ka enda tegemistest. Mul oli nii huvitav kuulata, et ma ei imesta, kui mu suu oleks lahti olnud kogu selle aja. Tema ka vaimustas mind. Nüüd ma ei mata isegi tuha alla mõtet, et minust võiks kunagi saada kardioloog või kardiokirurg. Vast siiski mitte. Aga vaimustus on nakkav.
See kogemus ja lisaks selle kevade esimene korralik vihma lõhn jätsid minusse täna rõõmu.

Hea on olla.
Tahaks leida endale midagi, mis mind südamepõhjani vaimustaks.

2 kommentaari:

Gerda ütles ...

Cool. Future cardio god :D Perhaps.

Anonüümne ütles ...

Ooh, cardio god, tuli mul ka esimese asjana pähe.
Aga mina olen oma erialas juba seda vaimustust leidma hakanud. KOhe mitu korda nädalas tuleb peale tunne, et ma õpin ikka õiget asja ja et see asi on nii lahe ja nii põnev...
Selline sõnulseletamatu tunne.