Wet sand

Oskamatus rääkida.
Sõna palatikaaslased asemel ütlen ma korterikaaslased.
Ka väljend voodis elama on täna minu suust välja tulnud.
Ütlen kaheksa ja mõtlen seitse.
Ja nii edasi kuni lõpmatuseni täna...

Täna kuulsin ma esimest korda klaverihelisid laulus, mida olen tõesti kümneid kordi kuulanud. Veider on sellist asja avastada. Kui palju ma üldse tähelepanu pööran sellele, mis ma kuulan. Jah, tõesti, ma panen äärmusi tähele, kohutavalt muusikat ma ei kannata, aga kui ma tajun, et see laul on hea ja mulle meeldib, siis sellega see vist üldjuhul piirdubki. Kahju.

Korstnapühkijat nägin täna.

Mõõtsin täna kolmel inimesel vererõhku. :P Loomulikult täisautomaatse aparaadiga.

Viimane eksam sellel semestril on mul alles 26. juunil, nii et jaanipäeval ei tohi ka pikka pidu pidada. Terve juunikuu tõotab tulla midagi põrgulaadset. Nii kui nii on nagu kiusu pärast kõik suve ilusad ilmad juuni esimese 26 päeva jooksul ära ja mina pean muudkui õppima mingeid tobedaid kavufaktoreid ja kuuma šoki valke ja nervus cutaneus antebrachii medialiseid ja lateraliseid.
Aga tegelikult ma ei ole selle pärast veel nii masendunud, kui tundub.
Kurb on ka see, et pärast kaht nädalat koolirindel lebotamist hakkab jälle asju kuhjuma ja neid jätkub juuni lõpuni. Aga saame hakkama, sest midagi muud ei jää üle.