Nick Cave & PJ Harvey

See laul vaimustab mind...

Head vana aasta lõppu :)

Hehee... 90-ndad

ETV-st mõni minut tagasi nähtud üheksakümnendate kuld. :P
Allan Roosileht - Turvamees

Tuberkuloited - Lilleke rohus

Täitsa tore on vahelduseks ka sellist asja kuulda. Oh, nostalgia ;)

Segadus

Mõtlesin, et loeksin enne magama minekut veel natuke raamatut. Lugesingi. Mõtlesin, kas loen ka järgmise peatüki läbi (17-nda). Kontrollisin siis selle pikkust, et otsustada. Päris pikk. Kuid sellele järgneb 19. peatükk. Ma vist magasin maha koha, kus oli kirjas 18. Otsin siis vahepeale jäävad leheküljed läbi, mis jäävad kümne piiresse. Ja sellist peatükki mina ei leidnud. Ei leidnud. Absurd. Kuhu on üks peatükk kadunud?

Müstika

Täna hommikul ärgates kõlas mu peas Pearl Jam'i laul Garden. Juba teist korda on see juhtunud. See oli nii selge ja nii nauditav.

Vaatamata oma süngusele, läheb see mulle peale igasuguse tujuga.

Uue aasta ootus

Jose Gonzalez annab järgmisel aastal oma bändiga Junip välja uue albumi!?

Täna juhtusin pealt kuulma sellist vestlust:
Tüdruk 1: "Mul on külm."
Poiss: "Mine siis tuppa."
Tüdruk 2: "Mine ise!"
Poiss: "Mine ise!"
Tüdrukud 1 & 2: "Mine ise!"
Poiss: "Mine!"
Tüdrukud 1 & 2: "Mineee!"

Ja nii aina valjemalt kuni olin piisavalt kaugel, et nende tegemisi tähele panna.

Phäh

Winampikene kallikene ei arvesta üldse sellega, et ma püüan praegu biofüüsikat õppida ja soovin keskenduda rohkem õppimisele kui muusikale. Kolm laulu järjest lasi ta RHCP ja ma pean mainima, et John on ikka geniaalne. Californication on albumina ikka ülikõva. Lihtsuse võlu. See kõik on imeline. Ja siis tuli üks laul vahele ja järgmisena lasi winamp jälle RHCP. Talle ei meeldi, et ma üritan õppida. Ja ma võtsin poolteist tundi hoogu, et õppima hakata ja siin ma nüüd siis olen pärast 15 minutit.

Järjekordne mõttetus

Minu meelest on see naljakas, et minu uue muusika kaustas (loomulikult minu jaoks uue, mitte üdises mõttes) 999 faili.

Esimene jõulupüha

Ekstreemsed teeolud on tegelikult täitsa toredad (minu kui mitte-autojuhi jaoks), kui taustaks käivad jõululaulud, mis ei ole just sellised, mida igal detsembrikuu päeval kuuleks (st ebatüüpilised jõululaulud).

Surnuaed on pimedas ja samas paljude küünalde valguses ilus. Täna käisime kahel surnuaial - ühtede ja teiste vanavanemate haudadel. Ilus oli.

Mu parem käsi oli kutsule närimiseks ja vasak käsi kiisule.

Jõululaupäev möödas

Täna nägin siis lõpuks ära filmi Charlie & (t)šokolaadivabrik (enamus kordi, kui ütlen selle filmi nime eesti keeles, on see tšokolaadivabrik). Filmil tervikuna pole viga, täitsa tore ja mõnus. Kuid üle kõige meeldib mulle Willy Wonka tegelaskuju. Johnny Depp tegi head tööd. Pealegi, see, kui ma lugesin šokolaaditahvlilt nime Wonka ja teadsin automaatselt, et tegu on justnimelt Willyga, pani mind veelkord mõtlema selle üle, et alateadvus jätab rohkem asju meelde, kui ma ette oskasin kujutada (ma olin filmist ainult veidikene lugenud tükk aega tagasi). Igal juhul. Ma naersin vahepeal päris valju häälega ja mu vanemad ei mõistnud üldse mille üle ma naersin. Põhjuseks võis olla kasvõi üks veider pilk Willy Wonkalt või vaikne pobin, mille sõnadestki polnud aru saada.

Ahjaa, mõned head tsitaadid olid ka ikka ja õpetlik oli see film kah.
Igatahes, mulle jäid meelde need kaks tsitaati (ma siiski otsisin välja täpsed tsitaadid, et mitte midagi head välja jätta):

Willy Wonka: Do you like my meadow? Try some of my grass! Please have a blade, please do, it's so delectable and so darn good looking!
Charlie Bucket: You can eat the grass?
Willy Wonka: Of course you can! Everything in this room is eatable, even *I'm* eatable! But that is called "cannibalism," my dear children, and is in fact frowned upon in most societies.


Willy Wonka: The best kind of prize is a *sur*prise!



Aitab nüüd filmist. Vaadake ise ja nautige head näitlejatööd (mitte et mina miski asjatundja oleksin ja oskaksin öelda).


Umbes pool tundi tagasi panin ma vh1-te ja nägin, et seal just lõppes üks laul. Mõtlesin siis omaette, et nüüd võiks RHCP-d näidata. Ja järgmisena tuligi Scar Tissue video. Vot see on õnn. :D Igal juhul. Tegelikult ei ole see absoluutselt mingi "kokkusattumus" või midagi taolist, kuna arvatavasti mõtlen ma iga kord, kui mõnda muusikakanalisse panen, et nüüd võiks RHCP tulla, nii et... :D


Ma sain just teada, et Josh Klinghoffer on noorem kui mu vend ;) Nüüd ei tohiks küll tema vanus mul segi minna. Ainuke, mis ma mäletasin, oli, et ta on noorem kui John, aga kui palju? Tuleb välja, et peaaegu kümme aastat. Ja see pole tegelikult üldse oluline.

Jõulutunne.

Täna on seda juba... juba koguneb tõesti vaikselt... vaikselt aga järjekindlalt.

PS eelmisele postitusele: Selle uudise kommentaare lugedes oli meeldiv avastada, et mina polnud ainuke, kelle meelest oli Juure tabelis midagi hea. Kuigi teistel põhjustel. :P

ihihihiii

Kes oleks mõni minut tagasi kuulnud, mis minu peas toimub, oleks kuulnud meeldivat itsitamist sõnadega: "Jess, jess, jess, Mart Juurele meeldib John. Talle meeldib John Frusciante. Mart Juur on lahe!"

Ehk siis ma nägin Postimees onlines uudist postimehe juures tegutsevate muusikakriitikute arvamustest viimase aasta parimatest albumitest. Lugesin kokkuvõttet ja ei ütleks eriti ühtegi halba sõna, kuigi see pole päris minu maitse, aga palju ma ikka selle uuema muusikaga olen kursis. Ja siis nägin, et seal all on iga ühe arvamus eraldi välja toodud. Ja otsisin sealt siis Johni nime. Ja leidsingi ühes kohas... Mart Juure lemmikute all 8. kohal. Ma muidugi pigistan siinkohal silma kinni selle suhtes, et teatud "leedi", kes on maailmas mingil seletamatul põhjusel nii populaarne (tema nime mainimine siin kohal oleks minu blogi rüvetamine), oli Juurel veel 4 kohta kõrgemal positsioonil. Ja The Flaming Lips'i uut albumit ei olnud ta ka maininud, mis oli paljudel teistel kriitikutel isegi 1. koha peal... Aga Empyrean tõstab ta arvamust minu silmis tükk maad kõrgemale...

Muutused

Ma mõtlesin, et vajan rohkem tähelepanu. Seepärast ka minu blogi stiilimuutus. Kuigi ma pole sellega praegu veel päris rahul. Palju asju vaja paika sättida veel.
Rõhutan veel korra: see kõik on vaid seetõttu, et vajan rohkem tähelepanu.

Soovid

On olemas halb, et me suudaksime hinnata head.

Ma soovin, et ma suudaksin olla ka siis õnnelik, kui kõik on ühtlaselt hästi. Tahaksin, et mul oleks võime tunda rõõmu nendest lihtsatest asjadest, mis on pidevalt hästi. Tahaksin, et ei oleks vaja ära oodata langust, et saada aru, mis enne olemas oli. Ma üritan, tõesti üritan seda võimet arendada.

(Kahju, et last.fm ei taha millegi pärast mõndasid väga häid laule registreerida.)

Ma tahaksin elada enda mitte teiste elu. Kui te peaksite avastama, et ma hakkan teie elu elama, siis palun öelge mulle ja ma tõmbun tagasi.


Let me roll around
In things I can't believe


Imenatuke muusikateraapiat minu jaoks tavapäraste abimeestega.

6350

Ei teagi, kas on olnud sellist jõululaupäevale eelnevat päeva, kui mul oleks nii vähe jõulutunnet kui täna, kuigi ilm on jõuludeks lausa ideaalne. Aga eks see tule ka vanusest. Äkki kaob aastatega see tunne, mis jõulud laste jaoks on, ja asendub millegi rahulikuma ja tasasemaga.

Täna vaatasin üle pika aja Konte. Angelale kingiti ise plaat, kuhu peale oli pandud laule, mis aitaksid südamevalust üle saada. Kõige märkimisväärsem neist oli Jose Gonzalez'e versioon Heartbeats'ist. Juba see ajas mind nii elevile. Ja siis... ja siis lasevad nad seda laulu täies pikkuses. Oh õndsust.

Mõned raamatud minu suurest raamatu-sorteerimisest on juba leidnud oma tee tagasi kappidesse, kuid 2/3 põrandast vajab veel tühjendamist. Eks ma nüüd lähengi natuke sellega tegelema.

Loodan, et homme õhtul saan vaadata Charlie & the Chocolate Factory't.

Öised juhtumised

Läksin oma hambaharja võtma, kui leidsin põrandal lebava Postimehe nädalalõpulisa Arvamus kultuuri. Harjumuspäraselt lappan selle ikka läbi, kuna see leht ikka sisaldab aeg-ajalt ka väärt lugemist. Juhtusin siis lugema sellist plaadiarvustust:

Pink Floyd - The Piper At The Gates Of Dawn (EMI) (5/5)

Barrettiga album

Nelikümmend aastat ilmumisest. Sel puhul ka eraldi stereoheliga teine ketas. Üldiselt: on ka selliseid Pink Floydi austajaid, kelle jaoks see, Pink Floydi esimene ja koos Syd Barrettiga ühtlasi viimane album, on ainus tõeline Pink Floyd. Sest pärast seda, kui Barrett liiga hulluks läks, läks bänd Barretti-fännide jaoks jällegi liiga normaalseks. Vähe sellest, ülespuhutuks ja toretsevaks. Üks on kindel: superalbum see on. Kas siis on super ka "Ummagumma", "Meddle", "Dark Side Of The Moon", "Wish You Were Here", ei puutu praegu asja.
Kindel kaks: popsürrealismi üks lähtepunkte on see ka. Ei ole need Animal Collective'i huilged, kriisked, valjenemised ja palast kõrvale mängimised ka midagi uut. Iga kord, kui me tundume endale liiga asjalik, targupea, eluperemees ja muidu nõme, kuulame igaüks omaette lugu "Pow R. Toc. H". Oleme kokku leppinud. Võtab krambid maha.

Valner Valme

See käiks justkui minu kohta. Kuigi ma hindan kõrgelt ka Pink Floydi hilisemaid tegemisi, tundub mulle ka just see album tõelise PF-na. Ta nii hästi seletab ära miks. Ja hea, et on ka teisi. Kuigi jah. PF diskograafia on üldiselt väga hea, kuid see plaat tõuseb kõige rohkem esile ja erineb teistest intensiivsemalt üldisest massist.

Barrett oli hull geenius.

Garden

I don't question our existence
I just question our modern needs

Pearl Jam - Garden
on ikka üks võimas laul. Lasta end vabaks ja lasta sel laulul haarata end kaasa. Metsik, milline energia.

Ten on album, mis mõjub mulle praegusel perioodil kõige rohkem. Ei teagi miks. Tundub justkui sünge ja tume, kuid ma pole tükk aega nii õnnelik olnud ja ikka suudab see minuga hinges kohtuda mingil põhjusel. Äkki on sellel plaadil ka varjatud rahu, õnn või olemise ilu?

Midagi imeilusat

Ehk siis lisaks teie elule natuke ilu.
Kuulake vaid ja nautige (lingi panemine ei töötanud miskipärast minu arvutis, aga leppige palun lingi kopeerimisega)
http://www.youtube.com/watch?v=oVVJC_TDweA

Kuidas mulle küll meeldib, kui mu winamp mängib mulle nii ilusaid asju.
Viimased päevad on ka olnud nii imelised. Olgugi külm õues, olgugi ta toas, ma ikka naudin seda. Mulle meeldib, kui suvel on palav ja talvel külm. Mulle meeldib, et sügisel sajab vihma ja ma armastan kevadist lumesula. Mulle meeldib muusika, mulle meeldib ilu. Mulle meeldib õnn. Mulle meeldib rohuroheline, taevasinine, lumivalge ja päikesekollane. Mulle meeldib elu. Mulle meeldib see muusikaline pala.
Mulle meeldivad külmast punased põsed ja mulle meeldivad soojad käed. Mulle meeldivad marmelaadikommid ja rosinajäätis. Mulle meeldib rahu, ka jõulurahu. Ka lumehelbe langemise hääletus. Mulle meeldib vaikus ja mulle meeldib kallistada.

libaennustus

Lasin siis oma winampi-jumalal ennustada, kuidas mu histoloogia preparaatide vastamine läheb. Ja ta andis selle peale mulle Nirvana - Oh Me. Selles laulus on sõnad:
I don't have to think
I only have to do it
The results are always perfect
But that's old news.

Ja see oli uskumatult tõsi. Ehk siis... õpetaja küsis mult kõige lihtsamaid asju, nii et ma ei pidanudki mõtlema ja ma sain arvestatud. ;)

“Don’t try to build in the space you suppose
is future, Lydia, and don’t promise yourself
tomorrow. Quit hoping and be who you are
today. You alone are your life.
Don’t plot your destiny, for you are not future.
Between the cup you empty and the same cup
Refilled, who knows whether your fortune
Won’t interpose the abyss?”
(Fernando Pessoa)

A Momentary Lapse of Reason

Ma ei jõua täna enam õppida, aga ma ei oska veel mitte kui midagi...

Väikene masendus tõstab selles suhtes pead.

Aga mis ma ikka teen. Vaatan parem rahus Jääaega ja ei lase kurjadel mõtetel end täna enam kummitada. Küll homme jõuan ma neid veel pikalt haududa. Kui ei jõua, siis ei jõua, mis ikka punnida.

Täna oli vh1-s Forever In Rock saade ja kui järjest lasi Queens of the Stone Age'i ja Foo Fightersit, siis ma juba Them Crooked Vultures'i pärast lootsin, et järgmisena tuleb Led Zeppelin. Kahjuks mitte...

Aga Even Flow tuli täna telekast ja veel täitsa normaalset muusikat. Ma muidugi õppisin kogu selle aja, aga ega muusika sega õppimast, pealegi oli mul Even Flow ajal söögipaus.

Given to Fly

And he still gives his love, he just gives it away
The love he receives is the love that is saved
And sometimes is seen a strange spot in the sky
A human being that was given to fly

Hommik

Lõpuks üks hommik endale ja ma suutsin mõelda nii ilusatele asjadele. Päike paistis tuppa ja rõõm oli minuga. Kuidas küll uitavad mu peas minu teadmata ringi nii ilusad unistused? Uskumatu.

Muutused

Täna õhtul jänkusid söötmas käies nägin ma langevat tähte. Ilusat suurt ja pikalt helendavat. Imeline. Sellest alates on kõik ülesmäge läinud. Juhused on mind viinud selleni, et ma pole mitu nädalat nii õnnelik olnud kui praegu.

Tsitaat 2

"To me music is the centre of the universe and the voice of the spirits and the voice of God and the voice of all the people who have lived and died...At least the ones I'm connected to."

One

Ma mõtlen, et see on ikka nii veider, et kui ma mõned aastad (äkki nii natuke rohkem kui 3 aastat) tagasi kuulsin sellist laulu nagu One U2 ja Mary J Blige'i esituses, siis see laul jättis mulle sügava mulje. Isegi väga sügava. See oli üks sellistest lauludest, mida kuulasin oma mp3-st väga mitmeid kordi. Samas mõtlesin ma iga kord, et see võtab laulult nii palju ära, et Mary seal nii palju laulab. Mulle ei meeldinud eriti temast tulenev osa sellesse laulu. Ja paar aastat või siis umbes poolteist aastat tagasi avastasin, et see laul ongi originaalis vaid U2 oma ja seal laulab Bono kõike. Tundus päris uskumatu esialgu. Ka selle loo puhul pidas paika väide, et originaalid on paremad. See originaal mõjub mulle... ka praegu...

Pearl Jam MTV Unplugged

Mine metsa!?
See hüüatus tuli päris mitu korda mu suust, kui ma seda kahjuks nii lühikest, kuid samas vapustavat esinemist vaatasin.
Õnneks olin ma üksi kodus ja keegi peale koerte ja kassi ei pidanud minu vaimustust kannatama...

Alguses mõtlesin, kui palju testosterooni saab ikka loota bändilt (ka selliselt nagu Pearl Jam), kui nad istuvad oma baaripuki moodi toolidel ja mängivad pillidel unplugged versioonis. Kuid poleks vist pidanud muretsema.

Meeldejäävaimad kohad olid siis sellised:
1) Hetk, mil Jeremy laulusõnades on sõna "fuck" ja see on muidugi televisiooni jaoks liiga vulgaarne ja Eddie jätab selle vahele, kuid samas teeb enda peaga nii-nii mõnusaid liigutusi :D
2) Kui Eddie kõigub oma toolil nii hooletult, et kukub ümber. Kohutavalt naljakas... Ja seejärel tõmbleb seal püsti ringi. Ja basskitarrist Jeff Ament ronib trummide otsa ja koos trummariga mängivad nad mõnusat muusikat. Ja Eddie seisab püsti oma toolile ja kirjutab oma käele markeriga "pro choice".

Kahju, et MTV Unplugged saadet on nii vähe tehtud ja et enamus vägevaid bände pole sinna sattunud.
Muidugi on Nirvana MTV Unplugged klassika, kuid ega vist väga märkimisväärseid rohkem polegi.
Lugesin just, et ega see Pearl Jami omagi enne seda aastat välja ei olnud lastud...

Ja siis ma lugesin veel huvitavaid asju PJ kohta. Nende boikotist Ticketmaster'i vastu. Ja nende soovimatusest teha lugudele videosid, kuna ei soovinud, et neid mäletataks aastate pärast nende videote vaid muusika järgi. Olin kah alateadlikult tähele pannud seda, et ega eriti pärast Ten'i videosid ei olnud tulnudki. On küll Jeremy (selle video meeletu edu oligi vist nende tohutu vastumeelsuse aluseks), Even Flow, Alive ja veel üks mulle tundmatu video aatatest 1991/92. Ja seejärel on veel ainult üks video 20. sajandist. Täpsemalt aastast 1998. Ja siis tulevad juba käesoleva sajandi videod.

Küll on kahju. Noorematest ja metsikumatest PJ liikmetest võiks olla rohkem videomaterjali... Aga tegelikult tekitab nende selline otsus pigem sümpaatiat. Samuti nagu otsus, et nad ei taha singleid välja anda ja see, et nende materjal ilmuks ka vinüülidel.

Ma olen lihtsalt vaimustuses hetkel.

Tsitaat

«What I have to say to an inhabitant of the earth in one hundred years is similar to what I have to say to the present inhabitants of Earth.
To be creative. Music, movies, books, paintings, drawings...I hope you have these things where you are. If you have them, what does the real world matter anyway?»

Idee

Ma arvasin, et olen end ära kaotanud, kuid nüüd on mul selle kohta ka teine teooria. Teooria, mis seletaks, mis on minust saanud.

Ma avastasin, et mina olen jäänud samale kohale. Ma ei ole kuhugi liikunud. Samas, peaaegu kõik minu ümber on hakanud muutuma. Vaimusilmas kujutan seda ette ringina, mille keskel olen mina (egotsentriline maailmapilt). Mööda ringjoont ripuvad nööride otsas kuulikesed (justnagu pildilgi). Varem oli kogu see pilt mulle selge, kuna kõik oli settinud, kõik oli paigal. Viimaste kuudega on aga väga suur osa mind ümbritsevast (pendlid) kõikuma hakanud. Kuna ma ise ei liigu sellega kaasa, ei saa ma enam ööd ega mütsi aru. Taevas on maa ja maa on taevas ja miski ei ole see, mis ta peaks olema. Ma ei leia kaardilt enam Eestitki üles, ülekantud tähenduses muidugi. Need osakesed, mis liiguvad, ei saa aga aru, mis minuga toimub, sest nemad liiguvad kõik oma sarnases taktis ja nende meelest võngun mina ja ülejäänu seisab paigal.
See teeb hetkel elu natuke keerulisemaks. Ma tunnen, et päevade, tundide, minutite veetmine on kübeke raskem sellistes oludes, kui minu settinud, rahunenud, vaikses, tuuleta maailmas peaks olema.

Aga igiliikurit pole veel loodud ning suure tõenäosusega lõpetavad ka need pendlid ükskord kõikumise ja ma avastan, et olen olnud kogu aeg siin samas, kus ennegi.

Aeg

Tired of lying in the sunshine
Staying home to watch the rain
You are young and life is long
And there is time to kill today

And then one day you find
Ten years have got behind you
No one told you when to run,
You missed the starting gun

And you run and you run
To catch up with the sun,
But it's sinking

Racing around
To come up behind you again

The sun is the same
In a relative way,
But you're older

Shorter of breath
And one day closer to death


Tegelikult pidasin enda kohuseks siia kirjutada vähemalt väike osagi asjadest, mida olen soovinud kirja panna, kuid pole jätkunud aega/viitsimist.

Juba mitu nädalat olen olnud võlutud Eddie Vedderi sooloalbumist. Into the Wild OST.
See film sinna juurde oli ka hea.



Uskumatu, et miski, mis on kuid mu silme ees olnud, mõjub alles nüüd, kus seda seal enam pole. See oli vist reede, kui Northern Sky mulle peale vajus, mind endasse mähkis ja välja ei lasknud.

Täna oli esimene öö, kui nägin histoloogilist unenägu. Hirmus!? Kes näeb unes sõnumit arvutis, mis on paigutatud ühe suure rohelist värvi mitokondri sisse ja mille sisuks on: "Elu on lihtne nagu ühekihiline prismaatiline epiteel." Tegelikult ma ei mäleta enam, kas tegu oli prismaatilise või kuupepiteeliga...

Yippee! You can't see me. But I can you.

Just lõpetasin Red Hot Chili Peppersi top10 vaatamise vh1-st. Just nagu aasta tagasigi oli eilsel kuupäeval U2 top 10 ja täna siis RHCP, kuna Anthonyl on täna sünnipäev. Ma ei ole küll päris kindel, aga usun, et nad ikka muudavad alati seda topi natuke. No vaevalt, et nad saaksid Californicationi või Under the Bridge'i sealt ära võtta, kuid mulle tunduks justkui oleks eelmisel korral ma näinud ka Otherside'i, mida sel korral ei olnud. Üllatusi ikka oli. Mis ajast pannakse Californication 7. kohale? No ma saan aru küll, et mina isiklikult ei paneks seda arvatavasti isegi 10. kohale (mitte, et mulle see laul ei meeldiks, vaid RHCP repertuaarist leiab isegi veel paremaid hunnikuga), aga üldisele publikule on see ju üks mõnest kõige tuntumast RHCP laulust. Näiteks oli Around the World 6. koha peal, ehk siis ühe koha võrra Californicationist eest. Vaevalt, et see populaarsem laul on. Samas mina oleksingi pannud selle ette poole ;) Mulle nii väga meeldib selle algus. Ja seekord polnud isegi ühtegi laulu One Hot Minute'i pealt.
Ja tavaliselt oleks Under the Bridge ikka esikohal olnud, aga sel korral oli alles 3. No järjekord on mulle üldiselt suva, aga lihtsalt sellised üllatused ajasid mind seda vaadates hulluks :D Kui Breaking the Girl hakkas mängima, siis juba omaette ka imestasin, ega ma ometi astmaatik pole... Road Trippin' oli eriti mõnus ja (kurb, aga ma ei suuda paremat sõna kasutada) chill.

What a wonderful world

Järjekordselt (loe: teistkordselt) neljapäeva õhtul üksinda korteris. Ja kõik on läinud ülesmäge. Mitte küll anatoomia seisukohast, aga enesetunde seisukohast.
Mõtlesin välja kavala plaani ja kutsusin Maria külla, et vältida igasuguseid koljuga seotud teemasid. Ta pakib praegu asju (sest ta tuleb sleepoverile ja läheb homme siit loengusse ja siis koju) ja siis tuleb siia.
Homme hommikul lähen küll natuke varem kooli, et käia ja vaadata kolju-jubinaid veel üle. Ja siis pärastlõunal kasutan ka veel iga vaba hetke, et õppida koljut ja siis tuuakse mulle Suslik (loe: Karin) ja me lähme koos rongi peale ja sõidame koju. Ja kodus ootavad emme, issi, Triin ja Marko. Muidugi ka Lapitädi ja Mutionu ja Käpaonu. Ja Kissa-Kassa.
Ja siis ma tulen kas laupäeva õhtul või pühapäeva hommikul siia tagasi, et koljut õppida. Suure tõenäosusega kukun töös läbi, kuid hetkel see mind ei morjenda. Eks selleks on pühapäev.
Muuseas. Erilise õnnetulva tõi veel see, et pärast nende plaanide tegemist tuli justkui käsu peale Raadio 2-st What a Wonderful World. Originaalis.

A ship out in the distance is here if i draw it multiply time by letting it go by

Praegu on üks neist kordadest, kui ma tunnen midagi erilist.
Midagi ilusat ja midagi head. Sõnulkirjeldamatu.

I'll know her face a mile away
And I'll know my pain's a life away

õhtu

Tänane õhtu on olnud nauditav.
Üle pika aja olen kätte võtnud raamatu ja ka ühe peatükiga lõpule jõudnud.
Liisiga sõime kooki ja jõime kohvi. Sellest on tingitud ka meie köögi-raamatuklubi.
Mõtlesingi, et see on kahtlane, et mul und ei ole.
Tore õhtu on.
Joni Mitchell käib hetkel ja Hejira.
Kuid minu tänane võtmelaul on Nobody's Baby Now. Esitajaks Nick Cave and the Bad Seeds.
Plaanin millalgi Bukowskit hakata lugema.
Eile nägin selle sügise ühte vaimustavaimat pilti. Päike, sinav taevas ja park üle tee täies sügisrüüs.
Homme saab koju.
Rongiga.
Me sulatame külmkappi ja külma ihkavad asjad on akna taga kilekotis.
Rahu. Täna on nii rahulik. Kuidas mulle küll meeldivad neljapäeva õhtud.

Midagi on õigesti. Tõesti. Miski on oma kohal.

On asju, mis mulle mõjuvad.

On kohti ja aegu ja inimesi, mis mulle mõjuvad.
See määrabki kõige rohkem.

On elu ja on ilu.

Üks musta-valge kirju "hobune" kappas mööda tuba ning oleks peaaegu emme pikali jooksnud, kuna arvas, et talle tuuakse pesukausiga süüa. Tolavassa, Tobe Loom ja kõik muud toredad hüüdnimed, mis meil tema jaoks on.

Hetke pärast torman asju pakkima ja siis rongi peale...

Laisu

Vihkan, mida ma oma ajaga teen.
Ma olen kõige hullem ajaraiskaja.
Ja mitte-õppija.
Lihased on ikka veel 0.
Ja töö on esmaspäeval.
Päevad lihtsalt sulavad mu käte vahel. Ei suuda sellest kinni haarata, et aeg käest ei libiseks.

Kitarrisoolo.

Pasunasoolo.

Siiski. Kuidas motiveerida end rohkem õppima? Peaksin vist ühe korra vitsad kätte saama, et mõistus tööle hakkaks.

All and all and I'm loving every rise and fall...

Eks näis, mis sellest kompotist välja kukub.

Midagi youtube'st

Nägin täna ühte huvitavat videot. Mõtlen, et on ikka imelik tunne küll, kui lemmikbänd on üks populaarsemaid maailmas. Natuke kahju isegi, et nad nii kuulsad on. Aga samas :P Kes suudaks nende geniaalsele muusikale vastu panna?
http://www.youtube.com/watch?v=CZcRMZaTe-g
Uskumatult hästi tehtud.

Buffalo '66

Täna lõpuks jõudsin selle filmi vaatamiseni. Ei kahetse. Need rohkem kui 100 minutit ei olnud tuulde visatud.
Emotsioon suure E tähega.
Ei teagi, kas see on minu tänase tuju mõjul või ongi see nii hea film, kui mulle tundub.
Igal juhul sobis see imehästi tänasesse õhtusse. Ammu pole ma veetnud ühtegi õhtut kuskil üksinda. Nüüd oli võimalus ja see sai kasutatud.

Mitte et mulle meeldiks olla tihti üksi, aga mõnikord on seda vaja. Täna OLI seda vaja. See oli hea.

Vaadake seda filmi. Vincent Gallo võib olla iseenesest ebameeldiv inimene, aga see ei tähenda, et ta ei oska filme teha.
Meistriteos.

Arvesse tuleks võtta, et see kõik on kirjutatud esimese emotsiooni ajel ja ühel neist päevadest, mil ma tunnen, et püüan midagi kättesaamatut.
Phäh. Ma ei oska ennast korralikult väljendada. Kolme sõnaga: vaadake seda filmi.

Nii ja teisiti

Täna on olnud hea päev. Hommikul sai kaua magada ja pärast seda loengusse. Aga ilmgi on kõigest väest positiivset meeleolu toetanud. Linnast koju jalutades peatasin ühe naise kolmekümne krooni tuulde lendamise. Ta tänas mind. Kodus mängitab Liis teises toas Empyreani. Ja mina peaksin õppima lihaseid. Aga ma olen ju täna nii positiivne, kuidas ma siis saan õppimisele mõelda? ;)
Aga tegelikult...
Meie köök on praegu nii ilus. Kaie emme tehtud rohelised katted, päike paistab sisse, laes on imetilluke ämblik ja seinad on täis ilusaid pilte.
Ma avastasin just, et mu kael on natuke valus. Hetkel veel ei oska öelda, mis on selle lihase nimi, mis valu põhjustab.

Füüsikahoone (või füüsikumi? nagu neil on viimasel ajal kõiki kohti kombeks nimetada nt keemikum, biomeedikum) suur auditoorium on suure ventilatsiooni tõttu nii jahe.

David Bowie - Bring Me the Disco King

Midagi imeilusat tänasesse varasesse hommikusse.
See laul on minu mõtteis juba pühapäeva õhtust saadik, mil kuulsin seda R2-st.

Keegi peab ruttu koju tulema, et ma päris hulluks ei läheks.
Minu hea tuju hakkab võtma juba ülemääraseid mõõtmeid.
Inimesed on täna olnud nii head. Inimesed on ilusad ja head.
Ja hea tuju on mul ju nii kui nii juba olnud.
Ja nüüd jõudsin Tartusse ja tuju on veel parem.
Arvuti mängib The Doorsi, aga mu kõrvus kumiseb Tricky "Wonder Woman".
Ma juba kõndisin mööda kõrgusi. St mööda diivanit köögis. Ja ma tantsisin peegli ees.
Keegi võiks juba koju tulla.
Ma teeksin talle kalli.
Homme on liigeste peale töö anatoomias :P
Keegi tuleb!?
Jess.... Tsau

Täna on Sydi päev. Teadmata põhjusel.

Mõned kommentaarid, mis ma leidsin alltoodud laulu sõnu lugedes. See esimene on lihtsalt liiga geniaalselt öeldud (mitte et mul midagi folgi vastu oleks... aga räpi märkus on ideaalne). Ja teises kommentaaris on nii uskumatu asi kirjas, et ma pidin selle siia panema... nimelt... keegi on kasutanud ühes lauses nii Sydi kui ka The Mars Volta nime... :
I find Syd to be...strangly addictive...who knew folk songs could be good...but then again I bet Syd could even make rap sound good HA.
***
Syd is one of those very unique musicians whose lyrics are mostly unintelligable but you still know exactly what they are singing about. I think it has to do with using words that carry certain moods whether their literal meanings fit in or not. I know it's more complicated then that but that's the best I can do. The only other artist I've seen who could do that was The Mars Volta (not that I'm comparing Syd to the Mars Volta; I'm just saying their writing styles are similar).

Syd Barrett - Dark Globe

Oh where are you now
Pussywillow that smiled on this leaf
When I was alone
You promised the stone from your heart

My head kissed the ground
I was half the way down
Treading the sand
Please
Please lift a hand
I'm only a person
Whose armbands beat
On his hands hang tall

Won't you miss me?
Wouldn't you miss me at all?

The poppy birds way
Swing twigs coffee brands around
Brandish her wand with a feathery tongue

My head kissed the ground
I was half the way down
Treading the sand
Please
Please
Please lift a hand
I'm only a person
With eskimo chain
I tattooed my brain all the way

Won't you miss me?
Wouldn't you miss me at all?

Aeg mälestusteks

Kuidas ma jõudsin eile välja selleni, et hakkasin mälestustes sobrama. Loogiline rada läks niimoodi. Led Zeppelin -> The Rain Song -> George Harrison -> Syd Barrett -> mälestused

See viimane lüli on kuidagi raskesti seostatav, aga siiski... nii see oli. Vahetult enne magama minekut vaatasin mõnda videot Sydiga ja lugesin mõnda intervjuud kas temaga või tema kohta. Ja voodis lebades mõtlesin veel loetu peale.
Seejärel avastasin ennast mõtlemas selle peale, kui naljakas võis siiski olla, kui me sõitsime oma lennuga Tallinnast tagasi eelmisel kevadel. Keset ööd, kui me Kaiega kuulasime kahekesti tema mp3-st (mille puhul on üllatavalt kasulikuks saanud asjaolu, et sellel on mitu kõrvaklappide auku) muusikat ja mõtisklesime kumbki silmad kinni. Tim Buckley't kuulasime. Ja siis järsku hakkas mängima Wanda Lu ja meil mõlemal avanesid automaatselt silmad ja ajasime end sirgu ja hakkasime tõmblema... ja siis Hump de Bump ja muud sellised laulud. Oeh. See oli nii naljakas. Selleks ajaks, kui me Nõkku jõudsime, olid peaaegu kõik unised, uimased ja väsinud, meie aga kõndisime kõrvaklapid peas ja pea õõtsumas ülienergilistena ühikasse. Ja Kaie ja Tiina vahetasid voodeid, et me saaksime kitarri harjutada keset ööd...
Ja kui nüüd veel mõelda, et GEP-is lasi Led Zeppelini... milliseks oleks see õhtu siis kujunenud, kui see oleks toimunud nüüd?

Ja üldse. Mälestusi on nii palju ja nii toredaid, et hea mõelda kohe.

60% inimestest on vasak jalg pikem ja 20% parem jalg.

Minu tänane laul

Beck - Guess I'm Doing Fine

Midagi, mida on hea kuulata, kui on selline tuju nagu minul täna rongis. Hea tuju, mis on ometi nii kurb. Kuidas küll mulle meeldib sellist tuju nautida. Aga selle nautimise eelduseks ongi see, et kõik on hästi ja kõik on ilus ja tore. Kui päriselt oleks midagi halvasti, siis vist ei saa kurba tuju nautida. Aga see polegi õige kurbus... Vaid midagi ilusat. Ja mina veel mõtlesin, et sellel hetkel ei leia ma oma mp3-st midagi, mida kuulata, mis meeldiks. Aga leidsin. Küll oli hea meel.
Tänane päev oli täitsa tore.

Paus

Tänane päev algas keemia kontrolltööga, mis läks erakordselt halvasti, eriti arvestades asjaolu, et hommikul lahendasid kõik harjutusülesanded korra veel ilusti läbi. Aga kui ei joppa, siis ei joppa. Tegelikult olen juba paar tundi kodus lebotanud ja hooti histoloogiat õppinud. Kuigi just lõpetasin Scrubsi vaatamise. Aga ainult ühe osa. Ega nii palju ka ei jõua järjest õppida.
Igal juhul... See Scrubsi osa jättis minusse väga positiivse emotsiooni... nii juhtub alati, kui näen/kuulen midagi, mis on minu jaoks huvitav või kuidagi uus teadmine. Ühes eile või üleeile vaadatud osas kasutati sõna vertebrae. Kuidas ma oleksingi seda mõistnud ilma anatoomiat õppimata... aga kuna seda sai just hiljuti tehtud (ja ka järgnevatel kuudel metsikult), siis ma sain aru. Muidu oleks see mu kõrvust lihtsalt mööda läinud kui tähtsusetu fakt. Kuid seda ei anna võrrelda tänase üllatusega. Tänasteks märksõnadeks olid "apartheid" ja "shangri-la". Shangri-la on nii ilus. Alates hetkest, mil seda esimest korda kuulsin sõnana, jäi see mulle meelde. Ja tähendus on veel ilusamgi.
My shangri-la beneath the summer moon...
Vapustav.
Aga nüüd jälle tsütoloogia lainele...

Ka tänasel päeval on oma laul

Ja selleks on Radioheadi Lucky.

Tänane muusikapala

Ei tea kohe, mis on, et viimastel päevadel on igal päeval olnud oma kindel laul.
Tänaseks on siis Pink Floydi Apples and Oranges.
See tuli täna hommikul minu mp3-st, kui olin jõudnud Maarjamõisa haigla kõrvale.
Aga nüüd kohe uuesti luumaailma...

Uskumatu aga tõsi

Tänane päev on omale juba teemalaulu saanud.
Laulu nimeks on 1921. Esitajaks The Who (I am the Who, when you call "Who's there?".)
Nii varakult ei ole mu päevadel enamasti veel kindlat laulu.
Tänane on erand. Tore erand.
Ja see laul tuletab mulle meelde, et peaksin lähiajal Tommyt kuulama... Ma pean pigistama kuskilt endale need tund ja 15 minutit ja mõned sekundid peale... See on võimalik. Äkki kolmapäeval?

Vaid nii ja mitte kuidagi teisiti

On inimesi, kelle usku minusse ma ära kasutan. Ma kasutan ära nende headust ja nende armastust. Aga kuskilt läheb piir. Kaua lastakse mul niimoodi käituda. Kuidas saab elada nii palju endale ja nii vähe teistele? Mõnikord tunnen end lausa türannina. Mina ja mu maailm. Kui mina tahan, siis nii läheb. Nii, kuidas mina tahan, ongi ainuõige viis. Ma võin ju järgi anda, aga ma ei suuda lepitada oma kangekaelset loomust. Ma võin aru saada, et asi on hoopis teisiti, kuid ega selline asi mind veena...
Reaalsed tõendid pole piisavad. Ma ei pea mitte sõrme kõrvetama, et asjast aru saada, vaid ma pean kogema midagi hullemat... midagi väga hirmsat, et aru saada, et ma tõesti eksin. Ei tea, mida ma mõtlen.
Kõik läheb ju hästi. Mis on üldse mu elus halvasti läinud. Mitte miski. Kuidas ma saangi kurta, kui kõik on olnud tegelikult roosiline. Siiani on kõik lihtsalt kätte tulnud. Ei ole mingeid proovikive ega takistusi. Kõik on olnud üks sirge joon paljude ilusate ja toredate kaunistustega. Mul on olemas peaaegu kõik, mida ma soovin.
Mida ma üldse jauran? Jauran, kuna ma olen üks mökutis ja suur udupea ;)
Aga sügis on ilus ja loomad on nunnud ja kodus on hea olla ja ülikooliga on ka veel hetkel kõik hästi. Ja Red Hot Chili Peppers tuleb õige pea jälle kokku.
Ja meie köögi seinalt leiab ikka vägevaid asju.
Ja senned ja pitsa ja korralik käntsakas sealiha on väga suupärane.
Tänaseks teemalauluks on Johnny Cash'i Hurt, kuigi peaksin ka originaali lähiajal kuulama. See laul ei ole valitud selle tõttu, et see oleks minu tänase meeleoluga ühtiv, vaid kuna see kummitab mind juba mitmendat tundi. Minu päev on olnud palju parem ja ilusam ja toredam ja lõbusam ja meeldivam, kui teemalaulu järgi saaks öelda.
Kõigele lisaks on mul hea meel.