The National - Lemonworld

Kui ma neljapäeva hommikupoolikul kõndisin biomeedikumist Nooruse 9 poole mööda nooruse tänavat keset raagus puid, kuulasin ma seda laulu. Kujutasin ette, kuidas nendel ilusatel uinuvatel lumistel puudel ripuvad kollased sidrunid. Vapustav vaatepilt oleks! Iga kord seda laulu kuuldes meenub mulle see allee kollaste sidrunitega...


Täna käis punase kõhuga puhevil leevike meil akna taga traadil istumas.

Hang your holiday rainbow lights in the garden

Kas te usute, et ma olen õnnelik? Et ma olen õnnelikum kui kümnendas klassis (teie, kes te olite siis minuga, teate, mida see tähendab)? Et mitte miskit ei ole puudu?

Veider, et selleks, et enda õnnelikkust näha, on vaja kuidagi mõtetega vaeva näha... Lihtsalt, kui midagi korrast ära pole, siis pole vaja oma tähelepanu sellele asjale koondada.

Nii palju kalleid inimesi, nii palju ilusaid hetki, nii palju headust ja nii palju... kõike.

Inimesed, keda tihti ei näe, ka nemad on tegelikult tähtsad... hea on aeg ajalt teada saada, et nad ikkagi olemas on minu jaoks. Ja inimesed, kes kogu aeg on olemas... nendeta nagu ei oskakski olla. Ma olen õnnelik, et mul on inimesi, keda igatseda.

Oeh! Keeruline on nii häid tundeid sõnadesse panna. Aitäh.

PJ Harvey & John Parish - Rope Bridge Crossing

Päästetavuspotentsiaal on üks koledamaid sõnu, mida ma viimasel ajal kuulnud olen. Võib olla selle pärast, et ma vihkan lootusetuid olukordi (või kellele need ikka meeldiksid).


Mandariinid ja külmkapis olev kondenspiim, mis ootab, et me Kaiega torkaksime oma lusikad temasse.

Mõtlik olen ja võib olla veidi kurb... aga ainult natukene. Mul on sellega seoses üks teooria, aga hoian selle enda teada, sest see on piisavalt tobe.

Nüüd peaks veel tsiteerima mõnda laulu ja olekski üks järjekordne minu tüüpiline postitus: üks laulu lind, paar sõna mõistetamatut eneseanalüüsi ja tsitaat.

But when they're parking their cars on your chest
You've still got a view of the summer sky
To make it hurt twice when your restless body caves to its whims
And suddenly struggles to take flight...

Muhahaa!

Nüüd on mul hea olla, aga füsioloogia on ikkagi nullilähedane.
Shadows Collide With People...

Wanted for Life

"One Brown Mouse"

Smile your little smile --- take some tea with me awhile.
Brush away that black cloud from your shoulder.
Twitch your whiskers. Feel that you're really real.
Another tea-time --- another day older.

Puff warm breath on your tiny hands.
You wish you were a man
who every day can turn another page.
Behind your glass you sit and look
at my ever-open book ---
One brown mouse sitting in a cage.

Do you wonder if I really care for you ---
Am I just the company you keep ---
Which one of us exercises on the old treadmill ---
Who hides his head, pretending to sleep?

Smile your little smile --- take some tea with me awhile.
And every day we'll turn another page.
Behind our glass we'll sit and look
at our ever-open book ---
One brown mouse sitting in a cage.



Füsioloogia on tappev. Lihtsalt ei taha ja kõik. Silmad keelduvad lugemast, keelduvad üldse lahti olemast... Kui keegi sunnib mind seminaris midagi rääkima, siis loodan sellele, et suudan midagi maha lugeda.


Up and down, that's how energy stays alive...

!!!!!



Ega muud, kui klapid pähe ja sellest lollist maailmast välja lülitama! ;)
Arvatavasti 4 tunni pärast tunnen end paremini.

Mikrobioloogia õppimine...

Eilsest saadik kummitab mu peas: Bordetella pertsussi, Bordetella pertussis... Võimatu on seda oma peast välja saada!!!

Muuseas, tuletage mulle meelde, et kui ma mõnda järjekordset viirust põen, et ma siis ütleks, et see on "tükike halbu uudiseid pakituna valku". Mis on väga hea iseloomustus ausaltöeldes, aga natuke naljakas siiski ;)

Mikrobioloogia on tegelikult päris huvitav.

Ainult et see Bordetella .... aarrrgghh! See ei jäta mind rahule.

Issand! Mis ma leidsin... vaadake SIIT, kui armas üks Bordetella välja võib näha. Nii nunnude silmadega ja armas kollane...

Lumesadu keset sügist

Hard Sun

When I walk beside her
I am the better man
when i look to leave her
I always stagger back again

Once I built an ivory tower
so I could worship from above
when I climb down to be set free
she took me in again

CHORUS
There's a big
a big hard sun
beating on the big people
in the big hard world

When she comes to greet me
she is mercy at my feet
I see her inner charm
she just throws it back at me

Once I dug an early grave
to find a better land
she just smiled and laughed at me
and took her rules back again

Once I stood to lose her
and I saw what i had done
bowed down and threw away the hours
of her garden and her sun

So I tried to want her
I turned to see her weep
40 days and 40 nights
and its still coming down on me



Winamp mängib mulle praegu seda laulu, et ma tunneksin seda head tunnet, mida tekitavad minus üheskoos lumi ja Eddie Vedderi sooloalbumi laulud. Külmavärinaid tekitavalt hea tunne.
Kui ma praegu jätaks tähelepanuta fakti, et aknast paistab puu, millel on vähemalt pooled lehed veel küljes (mis küll päris intensiivselt langesid, kui ma selle puu all kõndisin), siis võiksingi mõelda, et praegu on talv ja maas on vähemalt 10 cm lund... mida kahjuks pole. Aga praegu ei ole talv ka veel ja ma ei nuta, et maa veel must-pruun-roheline on.

Esmaspäevaks oleks vaja mikrobioloogia selgeks teha ja neljapäevaks immunoloogia... raskeks läheb, sest hetkel pole ma nendega veel kuhugi jõudnud.

Ja lumesadu lõppes selleks korraks :(

Vilistab, vilistab lind...

Entel-tentelit kuulan jälle :D Lapsed tegelevad praegu magama jäämisega, selle pärast...

Ilus hetk. Kas teie teate, mis on ilus hetk? Kas teie teate, kui palju on elus ilusaid hetki? Kas teie teate, kui rõõmsaks võib teha üks ilus hetk? Kas teie teate, et ilusad hetked tulevad ikka ja jälle tagasi?

Lihtsalt hea on olla. Põhjuseta või kõigi põhjuste tõttu? Head und ja värvilisi unenägusid.

Kriipsu-Kaarel meile saabus...

kriips kraaps kriibus-kraabus...

Õhtu

Mõtlesin midagi postitada (ei suutnudki lõpuks välja mõelda, mida), aga sattusin hoopis Tagore "Aednikku" lugema.

Red Rabbits

Mu blogis on kole vaikseks jäänud viimasel ajal. Ehk selle pärast, et kõik, kellele ma soovin midagi öelda, on olnud piisavalt lähedal, et neile seda öelda? Laisk olen ka muidugi. Ja korteris ei olnud meil nüüd kaks nädala internetti (tähendab, enne seda viimast nädalat).

Palju asju on toimunud, kuigi eriti midagi polegi toimunud. Ma ei saa kirja panna asju, mis sõnades nii tähtsusetud tunduvad. Palju ilusaid ja häid hetki... korteris, kodus, teel, keset lehti, rongis, kooliski... Mõned kurvad hetked... mis teevad elust elu.

Teadke, et ükski inimene ei saa tunda ainult häid tundeid.
Ma olen õnnelik inimene, et ma tunnen... et ma suudan tunda. Et sellised asjad nagu tunded on olemas... ka kurbus ja valu. Muidu ei oleks elu midagi muud kui iseenda hale vari.

Many of Horror

(jah, Maria, vahetult enne selle postituse tegemist lugesin sinu blogi)


Eelmisel kevadel istusin ükskord (või kaks korda) biomeedikumi kohvikus, vaatasin aknast välja ja kuulasin Only Revolutionsit.

The National - About Today

Ja oktoobri lõpus on siis minek Biffy Clyro kontserdile. Muidu ei lähekski, aga ei taha hiljem hakata kahetsema kõiki neid kordi, kui võimalus on jäänud kasutamata, kuna raha vähe või aega vähe või kõike vähe on.

Loodan, et kontsert tuleb vägev. Ja ärge pange tähele, et mul hoopis teise bändi laul siia on topitud. :D

Telekinesis! - I Saw Lightning

Fernando Pessoa 19-11-1935

On haigusi, mis hullemad kui haigus,
ja valusid, mis ei tee haiget, aga
on valusamad hinges kui kõik muu.
On unes nähtud tuska, tõelisemat
kui see, mis elu toonud, erutusi,
mis ainult kujutluses tuntud, meile
ent rohkem kuuluvad kui meie elu.
On palju asju, olematuid asju,
mis on olemas on tasapisi siiski
ja tasapisi meile kuuluvad...
Jõe rohelise sumeduse kohal
on kajakate valged tsirkumfleksid.
See tühjus hinge kohal kõlgub, mida
ei ole, ei saa olla, mis on kõik.

Too viina veel, sest elu pole miski.

Oleks ka aeg

Terve juulikuu jäi blogis vahele, kuid mitte selle pärast, et midagi kirjutada ei oleks, vaid oma laiskuse pärast.

Lugesin oma viimase postituse veel läbi enne kirjutama hakkamist ja tuleb tõdeda, et tollel hetkel polnud mul veel õrna aimugi, milline see suvi välja hakkab nägema. Seal rõõmustasin selle üle, et 4-5 päeva oli olnud ilus ilm... Oleksin ma siis teadnud, et see suvi on ilusate ilmade poolest kõige rikkam nendest, mida ma näinud olen. Tegelt mulle tuli küll meelde, et üks päev oli üpris jahe (nii 19-20 kraadi), aga see kaob sealt vahelt ära, kuna vahelduseks pidevate 30+ kraadidega oli see täitsa tore ja jahutas hetkeks isegi maja veidi maha jälle, nii et sai normaalselt uinuda.

Ma tundsin 1. jaanuari öösel, et see aasta mulle meeldib, et tuleb hea aasta. Ptüi ptüi ptüi, ei tahaks ära sõnuda, aga see on peaaegu et parim aasta. Kindlasti on sellel aastal ka oma miinuseid ja suuri miinuseid, aga no talv nagu talv, suvi nagu suvi, inimesed, kes jäävad ja inimesed, kes pole kuhugi kadunud.

Teate, ma vist peaksin praegu lõpetama, muidu ma hakkan end kordama, sest mul on asjade jaoks alati liiga vähe sõnu...

Tormituul murdis eile puid, kuid täna on suvi (ka eile oli tegelikult...kuuuuuuum suvi). Õues on hea ja ilus. Inimesed on puhanud, kuumale on väike leevendus (25). Õues on rohi roheline ja taevas on sinine. Päike särab, linnud lendavad... (ei üritagi originaalne olla).

Eile mäsles taevas ilusaim äikesetorm, mida ma üldse näinud olen. (Jumal tänatud, et see vägevam äike meie peade kohale siia ei jõudnud. Marust ma ei räägi, see oli eile siin täitsa kohal...) Seisin väljas ja nautisin välgu-mängu. Lilla taevas, sähvatused... vähe mürinat.

Ah, ma ei taha ju tervet postitust ilmast teha. Aga ilmast kirjutan siia nii palju lihtsalt selle tõttu, et ükskord ühel vihmasel suvel masendust tundes meenutada häid aegu... et ei ole see Eesti suvi alati nii lootusetu midagi.

Aga praegu on HEA. Teate, selline hea tunne, mis ei kuula mõistust, mis ei põhine üldse millelgi, mida saaks eraldada elust. See on see hea tunne, mida tekitab elu... see tervik. Sellel pole väga konkreetseid põhjuseid, või kui on, siis on need sellised põhjused, mis panevad kogu elu helendama. Ma võiks poole sellest heast tundest teile jagada, kui teil vaja peaks minema ja mul ei tuleks ikka puudu...

Et ma ei unustaks, siis pidin selle laulu siia panema:


Seda olen kuulanud umbes 5 korda seda postitust kirjutades.. ja kaasa laulnud... selle pärast võtabki kirjutamine praegu mul nii palju aega.

Oh, kallid, osake näha head, ärge võtke halba sisse... vähemalt mõndadel päevadel. Las need olla lihtsalt head. "Ärge kartke!" ütleb teile maailma kõige suurem argpüks.

Ma lähen juba absurdsusesse ja lõpetan, kuigi lubasin seda juba enne teha. Ronin hoopis ära põllu peale, sest kartul kasvab vaikselt jälle rohtu täis.

Muuseas, reedel käisin ultrahelis jälgimas arsti tööd. Täitsa põnev oli.

Ärge istuge rohkem arvutis (käituge mu sõnade mitte mu tegude järgi).

SUVI.

Suvi on täies hoos

Lõpuks ometi olen suutnud ära oodata selle hetke, kui pingsat mõttetööd nõudvaid tegevusi on väheks jäänud. Suvevaheaja tempo on hea, ühtegi igavat ja mõttetut päeva ei olegi veel olnud. Ilmade poolest hakkas ka suvi pihta minu vabade päevadega.

Esimest korda sellel aastal käisin metsas. (Mingil põhjusel jäi sel aastal kevadlillede korjamine ära.) Metsmaasikaid korjasime. Mingil hetkel tegin saatusliku vea ja pistsin ühe marja suhu.. siis juhtus nii, et pärast seda sattus nõusse marju vaid üksikutel juhtumitel. Sai tegeletud ka mägironimisega, sest järskudel liivakarjääri nõlvadel olid need kõige suuremad ja ilusamad maasikad.

Eilsest põllul käimisest on lihased ka valusad (kohe näha, kes pole oma konte terve aasta otsa liigutanud). Asi on vist pigem selles, et rohida ma võin, aga kõblata ma ei oska :D. See tähendas seda, et kükitamise asemel olin ma kummargil vao vahel ja reie tagumise rühma lihased (kõlab suhteliselt anatoomiliselt) on sellest veitsa valusad. Õlavöötme lihased on kõplamisest valusad...
(Seda kõik on teil kindlasti vaja üksikasjalikult teada saada.)

Metsas oli hea. Ühe puraviku leidsin ka. Kassinurme on ikka pagana ilus koht! Rattaga tagasi sõita on sealt ka alati paras action, sest enamus teed on mäest alla ja kui teel on lahtine liiv, siis on vaja järele mõelda, kui kiirelt sealt ikkagi sõita... imelik on rattaga sõites pidurdada, et mitte liiga kiiresti sõita :D (Ma sõidan tavaliselt lihtsalt kohutavalt aeglaselt.) Ja kurvid on ka mõnusad ja tee on kitsas. :)

Nüüd on kõht praetud muna-kartuli-plöginat ja hapupiima (enam ammu pole mul nii suurt hapupiima ise olnud)! Peaks veidi puhkama ja siis põllule kobima.

Muhahaha! Elu huumor

Teate, ega midagi muud ei jäägi üle, kui vaid tõdemus, et mida rohkem ma praegu anatoomia asju vaatan, seda rohkem tuleb välja neid asju, mida ma eksamisse valesti kirjutasin. Asi on muutunud juba halenaljakaks. :D Vaikselt hakkab naer peale tulema ja kahtlus hinge, kas ma üldse sellest eksamist läbi saan. Eks näeb siis. Seis tundub päris nutune olevat. Ka need asjad, mida ma teadsin, suutsid õigel ajal minu eest peitu pugeda ja eksamisse sai ikka sellist lollust kokku kirjutatud, et anatoomid võivad vaid lugeda ja hämmastuses pead vangutada. Hoidke pöialt, et vähemalt F ei kukuks, tõesti ei tahaks hakata seda uuesti kirjutama. Ka E oleks pääsemine...

Ja miks peab alles homme olema see pagana preparaatide vastamine, täna on nii raske end kokku võtta, et pilku heita kõigele sellele, mis täna nihu läks.

Ei, ma ei ole masenduses, väga kurb ka ei ole. Pärast eksamit olin vihane. Siis olin apaatne. Nüüd olen veidi mures. Tahaks ainult, et kogu see jura saaks kaelast ära.

I come and go like a pop song...

Yeah, I am just an ingrate
And I am not very intelligent
but I read a lot
***
Listen burn down all the rain forests
Kill all the dolphins
I don't give a shit
Yeah, you can't tell me nothin’
Well I am arrogant
I am powerful

And I make the same mistakes
End up in the same place...

Nii hea, et mine või lõhki.

Tõsi ka, mul on praegu nii hea olla.

Mõned päevad, kui silmad näevad palju head ja ilusat.
Piibelehtede lõhn on meeliülendav.

Konspekti sain täna lõpuks läbi loetud. Just paar minutit tagasi lõpetasin.
Bussiga oli hea sõita. Sebe oli täna ju odav ja pilet maksis peaaegu sama vähe kui rongiga.

Silla pealt nägin kahte luike. Nad on nii uhked. Peaaegu et kuninglikud.

Koduhoovi jõudes nägin akna peal Jassut välja vaatamas. Eks temagi ootas kedagi koju. Kutsad tudusid. Ja kui nad mind kuulsid tulemas, olid nad õnnelikud nagu alati, kui keegi koju jõuab.

Jänkud tahtsid süüa saada. Andsin neile rohtu. Tagasi tulles leidsin valgest sirelist ühe õnneõie.
Selle ajaga suutis Riki jalga lasta. Mõtlesin, et lähen kutsun ta koju, aga ei näinud teda kuskil. Need samad kaks luike, kes enne silla juures ujusid, lendasid madalalt üle mu pea.

Jassule tõin krõbinaid.
Jussi hakkas tühja söögikausiga kolistama, et märku anda, et ta on ka näljane. Tegin siis kutsadele kah süüa. Mingi lihaplögin külmkapist, leib, sai, piim, vesi, suitsukala nahk, eilsed spagetid ja bolognese kaste... mmm... maitsev.
Kissale viisin kah lakatrepile kausikesega süüa.

Selle aja peale oli Riki tagasi jõudnud.

Koju kõndides jooksis minu juurde üks haukuv pitsu. Veidi pelgasin ja ütlesin talle, et ta koju läheks (automaatne reaktsioon, kui mõni koer minu poole tuleb... ei tea, kui mõttekas see iseenesest on :D). Trepil istuv noormees hõikas mulle selle peale, et ega ta ei hammusta. Aga kust ma pidin teadma. Ütlesin talle ka seda. Seepeale ütles ta mulle, et see koer ei saagi hammustada, sest tal on alumine lõug lühem kui ülemine. Kummaline situatsioon. Lubasin järgmisel korral arvestada sellega. ;)

Täna tegin kaks lubadust. Ühe iseendale ja teise õega kahepeale. Lubadus iseendale oli, et juhul, kui mul on kunagi enda maja, teen ma sinna piibelehepeenra. Väikse või suure, vahet ei ole. Täna kodu poole kõndides mõtlesin ka sellele, kui ilusad on lilled... piibelehed, lumikellukesed, märtsikellukesed, sinililled, nartsissid, kullerkupud, tulbid, gladioolid, moonid, rukkililled jne. Nii palju ilu lihtsates asjades.
Aga tulles tagasi lillemaa-radadelt, teine lubadus oli, et teeme õega sügisel porgandipirukat. Sellist head, mida vanaema ikka aeg-ajalt tegi, kui ta saunanädalavahetustel küpsetas.

Lapsed ja loomad ja lilled ja liblikad. Kas see ei kõla mitte naiivselt? Aga nii on. Mul on vedanud. Tänasel päeval oli kõik ilus ja tore ja hea. Kuidas mulle küll meeldivad need päevad, millal ma olen lihtsalt rahulik, rahul ja õnnelik. Õnneks neid päevi ei ole nii vähe.

Tsiteerin Neil Young'i:
"The same thing that makes you live can kill you in the end."
Esimest korda üldse oli mul täna tunne, et kuulaks tema muusikat veidi. See ei olnud ainus ilus asi, mille ma histoloogia konspekti kõrvalt kirja panin.

Minge õue ja nautige kevad-suve lõhnu. Rohi, sirelid, piibelehed... Leidke üles ilusad asjad.

Mõnikord mõjub üksi olemine just nii hästi nagu te mu praegusest postitusest välja võite lugeda. Üksi olemine selles mõttes, et mul on hea, et kutsad ja kiisu on minuga, aga puuduvad inimesed, kellel on kombeks alati midagi arvata, kõike tähele panna või lihtsalt. Ei, ma ei ole inimestevastane, aga saage aru, kui selliseid hetki, kui ma õhtuti üksi kuskil olen, juhtub maksimaalselt kord kolme kuu jooksul, ei jookse need mööda külgi maha. Ma sureksin ilma teieta, aga täna ei ole mul teid vaja.

Magus sireli lõhn

Vaatamata õppimata histoloogiale käisin täna rattaga linnas, sest Markole oli vaja osta kastiga traktor ja herne seemneid ja porgnadi seemneid oli vaja ka osta.

Eile panime issiga koos maha põldoad, kaalikad, naerid, punapeedid ja salatisibulad. Täna istutasime maha empsile kingitud elupuu. Peterselli panime ka maha.

Sirelipuu küljest leidsin ühe õnne toova õie.

Riki valvab krõbinakotti, sest kardab, et kass läheb ja sööb kõik tema ja Jussi krõbinad ära.

Homne õhtu tõotab tulla üks väheseid hetki, kui saan kuskil üksi olla. Mitte et ma seda nautida saaks, histo vajab siiski õppimist. (Kuigi palju ma kella kümnest alates ikka õppida jõuan, sest buss jõuab alles veerand 10 Jõgevale.)

Rabarberikissell on hea.

Peaksin lisama, et ma ei suuda absoluutselt histoloogiale keskenduda. Vastik, vastik, vastik! Mõtted võiksid käsu peale õigesse suunda pöörduda, mitte ringi uidata nagu hulkuvad koerad (kole võrdlus, ma tean, aga parema peale ka ei tulnud).

Saaks see sess ükskord läbi juba

Esmaspäev algas meditsiiniajaloo eksamiga. Sellele järgnes tore päev (ainuke päev, kui väikegi energiavaru jäi selleks ajaks, kui voodisse jõudsin).
Ja teisipäev... see teisipäev oli metsik. 14 tundi kolimisega tegelemist. Ja kolimise lõppemist tähendas siinkohal see, et terve korter oli igasuguseid kotte paksult täis.
Kolmapäeval toimus asjade lahti pakkimine ja mõndade mööbliesemete ümber paigutamine. Peaaegu sama hull. Kindlasti lisas sellele nõmedust asjaolu, et juba terve eelmise päeva olime igasuguse juraga tegelenud.
Täna käisin mööda poode Markole pükse otsimas. Mul on hea meel, et ma üksi ei olnud, sest muidu oleksin lihtsalt õige pea ilma püksteta koju tagasi pöördunud. Jõudsin isegi veerand kolmesele rongile. Ja nüüd peaks õppima. Aga kuidas ma õpin, kui viimased päevad on metsiku unevõla tekitanud? Oeh, loodaks, et histoloogia eksamilt saab läbi, muidu peab veel samaaegselt bioloogiaga histoloogiat ka õppima, aga seda ma küll endale lubada ei tohi.

Loodan, et teil läheb natuke paremini kui minul (kuigi põhjust virisemiseks tegelikult ei ole).

Kui tõesti ei ole viitsimist...

Homme on selle semestri esimene erialane eksam. Sedagi mingil määral ainult erialane. Filosoofia eksam on möödas ja tulemus oli parem kui ma väärt.

Täna leidsin spordikotti tühjendades oma kaheteistkümnenda klassi päeviku. Sealt siis veel mõned tsitaadid.

"A feeling is much stronger than a thought." (mul pole õrna aimugi, kust see pärit on)

"Ei saa mitte vaiki olla." (M. Härma ja A. Haava)
"Meie klassi hümn." (Juhan)

"Sieg heil!" (natsid)
"ehk eesti keeles "Hip hip hurraa!" (Kuldar)

"Vahepeal ollakse väga kõrgel tasemel lollid." (õp Viirsalu)

"Mul on siiamaani telefonis sõnum: "Vabariigi valitsus palub, ärge alluge provokatsioonile..."" (õp Lepa)
"Nüüd on lätlastel ka sellised." (Mihkel) {pärast seda, kui lätlased loopisid parlamendihoone aknad sisse ja mässasid Riias. Arvatavasti oli situatsioon naljakam kui tsitaat.}

"Märg, kole ja roheline nagu konn - see ongi Eesti" (õp Lepa)

"Ma tean, et ma peaksin seda teadma..." (Priit)
"Mingi filosoof oled või?" (õp Juurik)

Ühe päeva peale on päevikus kirjutatud: "kokkulahku kirjutamise vead kirjandist"

Päeviku vahelt kukkus välja "Benjamin Buttoni uskumatu elu" pilet.

Oli head ajad. Aga nüüd on veelgi paremad. :) Jumal tänatud, et ma olen igaveseks päästetud programmeerimise tundidest! :D Esimene asi, mis päevikut sirvides pähe kargas.

Lähen nüüd välja... grill ja puha. Hiljem Tartusse. Ja peaks veel meditsiiniajalukku süvenema. Eks näis, mis tegelikkus toob.

Procrastination

Heh! Pidin lihtsalt mainima, et hetkel ma tunnen, et läksin ikka õiget asja õppima. Anatoomia õppimine tundub kuidagi palju ägedam kui filosoofia õppimine. Naljakas.
Igal juhul, tõestades järjekordselt fakti, et mu emotsioonid võivad väga metsikult kõikuda, mainiksin, et mul on praegu nii hea olla. Võtsin läbi lümfisüsteemi konspekti, mis oli lihtne ja perifeerse närvisüsteemi loengu materjalid on hetkel pooleli. Praegu on kaval hetk, sest ma olen perifeersest närvisüsteemist võtnud läbi vaid ülajäseme oma, aga seda pidin juba oma preparatsioonipiirkonna üle andmiseks teadma ja seega oli see lihtne. Kogu ülejäänud keha on veel õppimata ja küll siis see masendus lõpuks pead tõstab. :D Aga praegu ei ole. Lubasin endale ühe hoogsa ja positiivse laulu ka kuulata. Nii, et väljas paistab päike ja tegelikult ma kahtlustan, et sisse võetud paratsetamooli tablett hakkab ka mõjuma.

Jah, ma tõesti olen iseseisvalt nii varakult ärkvel

Jah, ma ei maganud öö jooksul nii palju kui soovisin.
Ma juba tunnen ette, kuidas täna veab kõik viltu.
Jassu kraapis mu ukse juba ammu lahti ja emps ei jõudnud seda enne kinni panna, kui Riki minu juurde pääases ja mu jalgadele heitis. Mul oli palav magada ja Riki oli veel iseenesest ka üks kuumaallikas. Tõusin siis üles. Tervislik seisund on eilsest vaid halvemaks läinud. Tähendab, hetkel palavikku küll pole, aga enesetunne on kehvem, kui eile õhtul palaviku ja mittepalaviku vahel kõikudes. Peaksin hakkama nüüd anatoomiat tuupima. Eks näis, kuidas sellega läheb... kahtlustan, et mitte just kõige paremini. Millalgi keskpäeva paiku ma arvaks või varem tulevad lapsed ka siia ja mis minu õppimisest siis saab? Mul on praegu kõigest hing täis, sest kõik asjad, mis ei peaks samal ajal juhtuma, juhtuvad samal ajal. Loomulikult ma ei õpi praegu sellest halvast kogemusest. See on juba ette teada. Iga lause, mis mulle öeldakse ajab mind nii närvi, et ma parem vaikin. Ma lihtsalt hädaldan siin praegu. Üritan end välja elada. Ma loodan, et rohkem midagi tänaseks ei kuhju, muidu ma loobun ja lülitan end maailmast välja, et esmajärjekorras terveks saada. Siis tulgu, mis tuleb.
Loll haigus, mis paneb küünarnukid valutama.

Edit: Veidi rohkem kui tund aega hiljem ja hommiku kohta juba normaalsel ajal on asi veidi parem. Hommikukohv tegi kurgu paremaks ja üldse on parem olla. Selle postituse jätan alles, et selle üle hiljem naerda. ;)

Tuul toob hernehirmutise näole naeratuse...

Tõbine, väsinud, õppimisega hädas, unistuste kütkeis, asjade kuhjamisega tegelev idioot.

Mulle meeldib, ...

kui päike paistab.
kui sooja vihma sajab.
kui müristab ja välku lööb.
kui pääsukesed istuvad kodu juures elektritraadil kahekesti.
kui metsaäärne kraav on varsakapjasid täis.
kui Tommi minu juurde tuleb.
kui Karin laulab ja tantsib.
kui Kadri tädi mulle süüa annab.
kui õues on soe.
kui töös tulevad meelde asjad, mis tegelikult meeles ei olnud.
kui praksist saab varem ära minna.
kui Karin mulle kalli teeb.
kui onu Aalik rattaga mööda sõidab ja mu koti enda selga võtab.
kui Riki hakkab mulle vastu jooksma ja ma olen üllatuslikult ukse taga ja ta põrkab mulle otsa.
kui Jussi haugatab, kui näeb mind tulemas.
kui hobune noogutab mulle.
kui Jassu istub puldi peale ja kanalit vahetab.
kui mõnda koolikaaslast näeb, mis sest, et me ei suhtle.
kui ma julgen tillukese musta rööviku kätte võtta ja tee kõrvale tõsta.
kui õues on tunda toomingate lõhna.
kui siin selles nimekirjas on rohkem asju kirjas kui järgnevas, justnagu meie köögi uksel.
kui Liis on minu varahaldur ja mina tema oma.
kui Kaie leiab tihti sõnu, et inimeste kohta midagi head öelda.
kui Gerda aitab mul mitte olla ainus, kes vingub Tiina kallal.
kui Tiina aitab asjalikke asju teha.
kui Maria ja Kirke mulle hommikul vastu kõnnivad.
kui mul pannakse minu enda mõtteid välja öeldes suu kinni.

Mulle ei meeldi,
kui rongiga sõidavad purjus mehed.
kui koju tulles peab mõne inimese kallal näägutama.
kui Riki haugub telekast tulevate häälte peale.
kui mul on terve nädalavahetus vaja õppida.
kui õppimise ajal on väljas vapustav ilm.
kui praksis peab tükk aega seisma ja kuulama tarka juttu, mida on ühe korra jaoks liiga palju.
kui Tommi ühe hetkega mu mõlemad käed täis ilastab.

Troopika

Jah, just selle sõnaga kirjeldaksin ma tänast ilma. :P Vaatasime empsiga, et ilus ilm, lähme välja. Aga siis jõudis juba hakata sadama. Aga ilus oli ikka ja läksime välja. Aitasin mõned asjad ära teha väljas.

Aga siis laul, mis mulle täna juba mitmes kord on meenunud.
Beck - Tropicalia


Ja öösel ei saanud magada, sest olin ilmselgelt liiga palju maganud. Pärast ühte veidi kobisin voodisse. TÜkk aega üritasin magama jääda, kuid lõpuks võtsin mp3-e appi. Ja siis ikka ei saanud, panin mp3-e jälle ära. Ja ühel hetkel isegi õnnestus uinuda. Kuskil pool 4 vaatasin kella ja ei olnud kindel, kas ma olin kogu selle aja ärkvel olnud või magasin ka vahepeal veidike. Hommikul ärkasin mõistlikult kell 10.

Aga nüüd anti-psühhiaatrilise liikumise ettekande juurde jälle. Ma ju ei viitsi sellega tegeleda...

But in the deafness of my world the silence broke and said...

Kell on palju ja ma võiksin magada, aga ma ei viitsi. Nii hea on muusikat kuulata ja olla. Jah, niisama olla. Ma ei teegi muud, kui lihtsalt istun oma voodil, klapid peas ja kuulan ainult head muusikat. Aga...ma peaksin magama. Ignoreerige seda, et ma ainult magamisest blogin, aga see on minu jaoks väga sümpaatne teema, magamine on mulle alati meeldinud. Suurtes kogustes. Eriti hommikupoolikutel.

Mõned hetked elus on sellised, mida on vaja. Mul on praegust hetke vaja. Olla niisama. Istuda. Rahulikult uneleda. Jah, unelemine on ka minu puhul saanud tavapäraseks nähtuseks, ma lihtsalt istun, suhteliselt kontaktivõimetu ja osavõtmatu ja mõtlemisvõimetu. Ja istun ja olen.

Homme saan lapsehoidjat mängida! Tahaks juba lapsi näha... Tahaks.

Minge metsa, kui hea tunne! Just mõtlesin heale bassile ühes laulus, mille nime ei teadnud ja mida olin vaid korra kuulnud. Ja suhteliselt huupi hakkas see mu winampist mängima. Winamp on ÄGE! :P
Tegelikult ei olnud see kindlasti mitte päris nii juhuslik ja ma natuke ise suunasin ka teda, aga see ei vähenda seda tunnet. See BASS! Jah, teil õnnestuks näha mu käel kananahka, kui te siin
oleksite. Mäh, tegelikult ma ei tea, kas see laul on üldse nii hea minu jaoks üldiselt, aga praegusel hetkel justkui naelapea pihta.

Kuulan veel ühe laulu ära ja siis korra veel selle bassi-laulu ja siis lähen võtan tableti sisse (et ligitikkuvat tõbe eemale peletada) ja kobin magama. Oleks ka juba aeg.

So, so you think you can tell...

Tänane päev on minu elu üks unisemaid päevasid. Ärkasin hommikul veerand üks (umbes 12 tundi sain magada). Olin paar tundi ärkvel, seejärel pikutasin veel kuskil tunnikese või poolteist ja siis mõne aja jooksul sai minust jälle inimene...

Tänane päev on jätkuks minu esmaspäeval või teisipäeval Liisi arvuti tõttu alguse saanud Becki-maaniale. Sea Change sai jälle läbi kuulatud otsast peale. Lihtsalt kuld.

Enne õhtusööki kuulasin kaks korda Pink Floydi Wish You Were Here'i. Kaks korda. Käisin söömas, seejärel kuulasin veel korra. Liis tuleb selle lauluga esimesena meelde.

Nüüd panin juhuslikult mängima PJ Harvey Who Will Love Me Now?. Ilus laul on. Soovitan kuulata. Ma siia linki ei pane, sest te nii kui nii ei viitsi neid siin kuulata.

Aga nüüd peaksin jälle hakkama tegelema koolitööga. Eks näis, mis välja tuleb. Pool kümme võib mind aga teleka eest leida. :P

Riki on avastanud, et kui ronida diivani peale, siis ta ulatab sealt ronida laua peale, mille peal on kassi söögikauss krõbinatega...

Oh, andke mulle aega, et tegeleda kõigega, millega ma tahaks tegeleda... Aga kellel ikka seda aega niimoodi leidub.
Täna kuulsin R2-st ühte head islandi artisti. Kahjuks nimest ei saanud aru, küll aga ei olnud see Sigur Ros, kuigi kõlas veidi selle moodi... Björk see ka loomulikult ei olnud, ei kõlanud ka nii.
Emiliana Torrini on islandlane!? Üllatus. Aga tema see ka ei olnud minu meelest. :D

Nüüd luband endale veel ühe korra Wish You Were Here kuulata ja siis asun lubatud õppetöö kallale pooleks tunniks.

Uni

Kell ei ole veel kümme ja minu silm vajub vaikselt kinni.

Jah, nüüd, kui ma seda postitust jätkan, on kell kohe 11 saamas. Siia vahele jäi üks meeldiv filosoofiline (argipäevases mõistes, mitte tähenärijalikult filosoofiline) msni-vestlus, veidi-veidi koolitööd, naer ja olemine.

Täna oli Beck'i päev. Hommikupoolik mööduski keemiat õppides ja teda kuulates. Isegi Liisi arvuti sai õhtul aru, et täna on Beck'i päev ja mängis pidevalt tema muusikat.

Kuna ma millegi geniaalsega ei suuda välja tulla, tsiteerin siin ühte geeniust:
"Let me forget about today until tomorrow."

Tänu Kaiele on täna natuke Bob Dylan'i päev ka... sest kui keegi ärkab üles kindla tahtmisega ühte Bob'i laulu kuulda ja hommikusöögi kõrvalt tema kohta loeb, siis see veidike mõjutab ka teisi. Või natuke rohkem kui veidike. Heas mõttes.

Jätan nüüd mõttetuste kirja panemise kõrvale, sest muidu läheb asi käest ära.

Lõpetuseks tsiteerin oma varahaldurit, kes julges sõna võtta statistika teemadel: "Ma mõtlesin selle välja, ära jäta meelde."

Aga iga kord, kui teil tekib vaidluses puudus argumentidest, tooge sisse statistika ja vaadakae, kes teile siis midagi vastu julgeb öelda ;)

Eilne ja tänane päev ja unenägu ja hea meel

Eile hommikul ärkasin hommikul varem, et õigeks ajaks haiglasse põetuse praktikale jõuda. Olin und näinud ja kahtlustasin, et ega see midagi head ei tõota. Nimelt nägin unes, et JD (kes Scurbs'i vaatab, teab, kellest ma räägin) oli surnud. Teine stseen, mida mäletan, oli selline, et nägin Turki ja JD lapsepõlve. Nad olid mõlemad umbes 12. Turk kiikus. Taustal nägin JD'd lähenemas. Ma ei tea, kust ma üldse teadsin, et ta JD oli, sest ta nägi välja nagu Darth Vader. Väikest kasvu Darth Vader. Ja ta ronis püsti teisele kiigule. Seejärel tuli kari lapsi, kes teda peksma hakkasid. Äkki niimoodi JD surigi? Kuigi see unenägu ei jätnud minusse nii halba tunnet, kui võiks järeldada, oli see ikka veidi kurb.

Haiglas läks kõik hästi ja ma ei kahetse hetkel küll, et vale eriala oleksin valinud (kuigi see, mida ma haiglas tegin, ei puutu üldse arstidesse).

Tänase päeva parim uudis oli see: SIIN
Mulle meeldivad sellised üllatused. :P

Kindlasti oli midagi veel, aga hetkel ei meenu.

Kui ma juba hoogu sattusin.

Goals

Kui...

mina kirjutaksin praegu lõpukirjandit, oleks selle pealkirjaks: Argipäev vajab muinasjutte.
Tõsimeeli tuli mul tuju mõnda kirjandit kirjutada, eks nüüd ongi viimasest kirjandist möödas umbes täpselt aasta. Aga mul on muudki teha, kui tundide viisi sellele aega kulutada.

Eelmisel aastal mõtlesin, et meil oli ikka hea ports häid teemasid, mille kohta oleks miskit osanud isegi kirja panna, ja meil vedas sellega. Peaksin mainima, et minu meelest on sellel aastal veel paremad teemad. (Arvestada tuleb sellega, et ma ei lugenud, mida välja pakutakse teemade all, millest kirjutama peaks. Isegi eelmisel aastal lugesin ma seda pärast kirjandi valmis kirjutamist - segav faktor.)

Ma olen praegu vaimustatud! See teema... on äge.

Argipäev vajab muinasjutte...

Mystify (jah, telekas näitab just praegu Hutchence'it)

41 päeva, 1 loeng ja 1 konsultatsioon lahutavad mind histoloogia eksamist.

Preparatsiooniga saime täna enam-vähem ühelepoole. (ei julge 100% kindlusega öelda, õppejõud peab veel üle vaatama. Finišisirgel oleme aga kindlasti.)

Mul ei taha kuidagi meeles seista, et mul ei ole mõtet rongi minnes arvutit lahti teha. Viimased paar korda olen roninud rongi peale ja suure hurraaga teinud läpaka lahti, et midagi vaadata meelelahutuse eesmärgil oma arvutist. Aga kui rong sõitma hakkab, tahan ma ainult aknast välja vahtida. Ja siis olen kasutanud oma läpakat üksiti mp3-e asemel (mitte et mul seda kotis ei ole).
Eelmisel neljapäeval oli mul Nick Drake'i tuju, täna aga No-Man'i tuju.

Mul oli palju ideid, mida siia kirjutada, aga uni on need kõik peast pühkinud.

Ahha, ma loodan, et mul on meeles poest 3 väikest asja osta.

Wet sand

Oskamatus rääkida.
Sõna palatikaaslased asemel ütlen ma korterikaaslased.
Ka väljend voodis elama on täna minu suust välja tulnud.
Ütlen kaheksa ja mõtlen seitse.
Ja nii edasi kuni lõpmatuseni täna...

Täna kuulsin ma esimest korda klaverihelisid laulus, mida olen tõesti kümneid kordi kuulanud. Veider on sellist asja avastada. Kui palju ma üldse tähelepanu pööran sellele, mis ma kuulan. Jah, tõesti, ma panen äärmusi tähele, kohutavalt muusikat ma ei kannata, aga kui ma tajun, et see laul on hea ja mulle meeldib, siis sellega see vist üldjuhul piirdubki. Kahju.

Korstnapühkijat nägin täna.

Mõõtsin täna kolmel inimesel vererõhku. :P Loomulikult täisautomaatse aparaadiga.

Viimane eksam sellel semestril on mul alles 26. juunil, nii et jaanipäeval ei tohi ka pikka pidu pidada. Terve juunikuu tõotab tulla midagi põrgulaadset. Nii kui nii on nagu kiusu pärast kõik suve ilusad ilmad juuni esimese 26 päeva jooksul ära ja mina pean muudkui õppima mingeid tobedaid kavufaktoreid ja kuuma šoki valke ja nervus cutaneus antebrachii medialiseid ja lateraliseid.
Aga tegelikult ma ei ole selle pärast veel nii masendunud, kui tundub.
Kurb on ka see, et pärast kaht nädalat koolirindel lebotamist hakkab jälle asju kuhjuma ja neid jätkub juuni lõpuni. Aga saame hakkama, sest midagi muud ei jää üle.

:)

Kõige lihtsamini suudavad mind vaimustada inimesed, kellele väga väga meeldib see, millega nad tegelevad.
Vastsündinu füsioloogia valikaines käies nägin ma, kuidas õppejõud olid lausa lummatud oma erialast. Kõigest, mis sellesse puutus. Ja nad tahtsid jagada kõike seda. Püüdsin mõned vaimustuselained kinni ja mõtlesin, et kes teab, äkki minust saabki ühel päeval väikeseid imikuid raviv arst.
Täna haiglas empsi juures olles tuli empsi ja tema palatikaaslaste operatsioonidel assistendiks olnud arst nendega vestlema. Ta rääkis neile nende operatsioonidest ja südamest ja kirjeldas mõningaid asju. Ta vastas kõigile nende küsimustele ja kui ta nägi, et ta vestleb huvitatud kuulajatega, rääkis ka enda tegemistest. Mul oli nii huvitav kuulata, et ma ei imesta, kui mu suu oleks lahti olnud kogu selle aja. Tema ka vaimustas mind. Nüüd ma ei mata isegi tuha alla mõtet, et minust võiks kunagi saada kardioloog või kardiokirurg. Vast siiski mitte. Aga vaimustus on nakkav.
See kogemus ja lisaks selle kevade esimene korralik vihma lõhn jätsid minusse täna rõõmu.

Hea on olla.
Tahaks leida endale midagi, mis mind südamepõhjani vaimustaks.

Suhkrutragöödia

Eelmisel pühapäeval korterisse jõudes oli Tiina kogu meie korteri suhkruvarud koogi sisse toppinud ja meil, kes me pahaaimamatult kohale jõudsime, tekkis sellest suur paanika. Meil on eluks suhkrut vaja!! Järgmise päeva või paariga osteti poest kiiruga suure mure lahendamiseks 4 kg suhkrut.
Täna õhtul võtsin pärast südame konspekti lugemist lahti biokeemia õpiku, et veidi uurida järgmise kontrolltöö materjali. Vaatasin üksiti siis kordamisküsimusi ka ja mõtlesin, et võiksin kirjutada välja vähemalt ained, mida selleks tööks teadma peab. Ja siis tabas mind järgmine hoop suhkrute vallas. Mulle meenus, et süsivesikud on minu jaoks suhteliselt arusaamatu teema. See ununes täna biokeemia praksis, kus ma sain nukleotiidide ja nukleiinhapetega suhteliselt hästi hakkama ja tekkis juba isegi väike optimism. Nii palju siis sellest.
Pagana suhkrud - nendeta ei saa ja nendega ka mitte.

Kirjutaksin siia veel paljusid asju, aga olen suutnud kõik ära unustada, mis kirjapanemist ootasid. Pealegi peaksin veel veidi õppima. Eks näis, mis sellest välja tuleb.

Jah, vaid viivuks

Vaid viivuks nautisin ma rahulikku ja head kevadet. Niikaua, kuniks taevas tõmbus pilve, vihma hakkas sadama ja pisaraid voolama.

Tegevusvõimetu.
Suhtlemisvõimetu.
Olemisvõimetu.
Kurb.
Hirmul.

Oodates õudusunenäo lõppu.

Sõnu polegi vaja

Hullumeelne nädal

Nüüd istun korteris keset päikesepaistet ja naudin lõppude lõpuks ka viivuks kevadet.
See nädal oli kiire ja äge ja kevadine.
Esmaspäevases anatoomia töös näitasin ma enda lollimat külge ja nii kukkus mulle üks pirakas D.
Mono ajaks ajasin kõik koolimõtted mõneks tunniks eemale.
Kaks õhtut parasitoloogia seltsis ja tänane läbikukkumine (mitte küll sõna otseses mõttes, kuna tulemust ma ei tea, aga C-ni see tulemus kindlasti välja ei küündi).

Plusspoolele paneksin, esmaspäevase anatoomia praktikumi, mis (pärast töö kirjutamist) oli äge... Preparatsiooniga hakkasime pihta. Algselt pidime me kolmekesti tegema mehe paremat õlavart, kuid kui me osaliselt olime sellega juba tegelenud, saime me omale hoopis küünarvarre. Tõesti. See on äge. Jah, võib imelikult kõlada, aga ärge arvustage enne, kui pole ise proovinud ;)

Niisiis lisandub plusspoolele veel ka tänane anatoomia praktikum, kus me jätkasime oma tegevusega...

Ja loomulikult tänane põetuse praktikum! :P Minult saadi veri kätte ja mina sain kelleltki teiselt vere kätte. Ma võtsin oma vere vacutaineris (kui te vähegi oskate loogiliselt mõelda, saate aru, miks sellel selline nimi on:P) kaasa. Eks ma hiljem viskan ära, sest homseks peaks see juba koledaks minema...

Jah, ma olen imelik, aga anatoomia ja põetuse praksid vaimustasid mind sellel nädalal. Vaimustasid ja tegid tuju heaks. (Võib olla on sellega seotud muidugi ka see, et mõlemal päeval, kui ma vaimustusin, on väljas päike ja on soe ja mõnus.)

Küll ma varsti kirun end, kui hakkan uuesti parasiite õppima järgmise nädala lõpus. Seniks on hea. Põetuse töö ja muud jurad ei lähe arvesse.

See nädal on näidanud, et ma peaksin rohkem õppima. Peaksin natuke korralikum ja tublim olema. Enam ei saa nii lihtsalt läbi.

Midagi, mis on nagu muinasjutt, nagu päikesepaiste ja nagu päris elu. Kõik, ilus, hea, rahulik. Nautige, sest mina naudin.

Vihm, VIHM, vihm.

Müristab ja välku lööb, vanapagan silku sööb.
Mul on hea meel. Las aga kallab. Ma tahan, et see vihm uhuks kõik lume minema. Esimene välgusähvatus, mis mul silma jäi, tundus nagu ime.
Mul on nii hea meel. Üks korralik vihm. Vihm...

Somewhere between waking and sleeping

Too many birds

If...
If you...
If you could...
If you could only...
If you could only stop...
If you could only stop your...
If you could only stop your heart...
If you could only stop your heart beat...
If you could only stop your heart beat for...
If you could only stop your heart beat for one heart...
If you could only stop your heart beat for one heart beat.

Ei ole kasulik keset õppimist avastada, et keegi hea inimene on youtube'i pannud üles The Heart Is a Drum Machine DVD-lt pärit 45-minutilise intervjuu Johniga, kus ta räägib sellest, mis on muusika.
Olen praeguseks vaadanud ära sellest kümme minutit. Õpin edasi. Kui mingil hetkel väikest pausi vajan, on tegevus olemas.


Viimasel paaril ööl on unenäod sellised olnud, et üles ärgates on mul hea meel, et see vaid uni oli.


Kevad on käes, lumikellukesed on oma pead välja pistnud ja kuldnokad/musträstad on kohal.

In Relief

To seem you're in me and over me
Relief in all things
And all things shoot through me
And all things shoot through you
Wherever you are
To seem you're a dream when you never stop
And we ask you what you are
Belief as one with what you believe in
Travel slowly
Move in circles
You know time grows old in reverse
Life as a thing that began
And was magnified
And made the first fire and the last one
To mean everything you never say
Every single thing going every way
When your leader's gone
He means to make you strong
He never went away
Cuz what you need you are

Tegelikult oleksin teinud selle postituse laulu Every Person kohta, aga selle laulu jaoks on mul juba üks postitus. Ehk ongi see parem.



Õppimisega on jamasti, aga uni võtab jälle võimust ja kes olen mina, et unega võidelda...

Kaiega köögis

"Mul on prillid ees, ma olen selgeltnägija."

Amfiibinimene

Ma ajan iseend naerma.
Ma ajan iseend vihaseks.
Ma ajan iseend hulluks. Või olen seda juba.

Igal juhul pean täna veel hoolikalt valkude, peptiidide ja aminohapetega tegelema, sest homme tuleb õde oma perega külla. Mis tähendab muidugi seda, et anatoomia ja bioloogiaga ei jõua ma ammugi kuhugi ja nende jaoks on siis järgmine nädalavahetus reserveeritud.
Triinul olid tunnistusel kõik viied. *uhkustab* Minul ei olnud, kui ma sama väike olin. Muusika oli mul mõnikord 4, sest ma tõesti ei oska laulda ja kehaline ka enamasti. :D

Duct tape is like force - it has a light side and a dark side and it binds the Universe together.

History Channel'i tarkus hommikusöögi kõrvale.


Praegusel hetkel võib mind leida mu peast kohast, kus ma pole viibinud ja kus mitte miski ei ole loogiline, hea, halb, ilus ega kole. Ma tahaksin siit ära, mulle ei meeldi siin olla.

Aga õpi! Kerttu, õpi! Äkki siis avastan end uuesti sellest kohast, kust alustasin. Äkki siis...

Tegelikult luban endale liiga vähe aega, et siia kirjutada arusaadavat teksti, nii et peate sellega leppima. Nüüd lähen ma tõesti biokeemia lainele üle. Aitab virisemisest.

Sinine klaaskuul

Kajakad

lendasid täna linnas. Pimedas taevas võis neid heledate laikudena märgata valgustite kumas.

Kuigi mind on täna kummitanud pool päeva Pearl Jam'i laul Garden (mis on üldse minu jaoks viimasel ajal olnud kõige tähtsam laul mingil põhjusel), on mu tänase päeva soundtrack see.

Põhjuseta. Lihtsalt niisama. Mingil seletamatul põhjusel. Ega ma ise neid soundtracke ei vali, need tulevad vägisi.

Ch-ch-ch-ch-changes

Ma loodan, et see hakkab teid kõiki sama hullult kummitama, kui mind kogu tänase öö ja hommiku.
Peas ei kõlagi muud kui ch-ch-ch...

Ikka veel lumi

Ja ikka veel paneb see mind nägu taeva poole pöörama ja mõnulema tundes, mida tekitavad näole õrnalt langevad lumehelbed.

Natuke kurb on olla ja palju hea on olla. Natuke segadust ja palju rohkem selgust, kui ootaksin. Natuke soovi seista ühe koha peal ja lasta ajal endast mööda voolata, kuid palju ootust. Soov, et see lumi ükskord sulaks ja esimene vihm uhuks kogu talve raskuse minema, samas soov lund nautida veel ja veel ja veel...

Ma tahan kõike ja mitte midagi.
Palun.